AJA AUK ⟩ Avameelne, aga mitte piinlik

Joni Mitchell, «Blue». Foto: Plaadi Kaas

Ükspäev juhtusin istuma võõras autos ja kuulama seal võõrast lugu. Lugu oli õigupoolest tuttav – Joni Mitchelli «Big Yellow Taxi» –, aga oli saanud endale «uue kuue», keegi tänapäevane keskealine pop-folk-meeshääl seda esitas. Küll on võigas esitus, mõtlesin. Millegipärast sugenes mus küll aimdus, et raadiojaamas, mis seda mängis, on see esitus ilmselt teretulnum veelgi kui Mitchelli originaal. Ei sunni kuigivõrd tähelepanu pöörama. Või kui, siis ainult minu tähelepanu, kes ma satun juhuslikult kuulama ja lisaks leian, et esitusega on midagi valesti.

«Big Yellow Taxi» oli Mitchelli plaadi «Ladies of the Canyon»(1970) suurim hitt ja vist üldse tema suuremaid hitte. Kui talt poleks enam plaate tulnudki, oleks ilmselt sellegagi ennast kuhugi folk-panteoni servale kirjutanud. Aga tuli. Nüüd nihkus ta selles panteonis keskele ja sealt juba ka üle. Järgmisel aastal ilmus «Blue», millest ongi meie jutt, sest Blue sai 22. juunil 50. See sättis Joni juba stratosfääri ja transtsendentsi. Seda kohtab sageli kõikvõimalikes kõigi aegade parimate plaatide loeteludes. Siit algas ka Mitchelli transformatsioon folklauljaks, jazz- jne lauljaks. Folk tundus kitsaks jäävat, leidis ta. Mina omalt poolt ütlen, et jumal tänatud. Sellist talenti ei saa ainult folgi peale raisata.