PM NÄDAL Nädala teater. «Põrgupõhja uus Wanapagan»: Ma uuena tõusin tulest…

Copy
Fortumi vanas katlamajas mängitavas Endla lavastuses «Põrgu-põhja uus Wanapagan» särab peaosas Ago Anderson.
Fortumi vanas katlamajas mängitavas Endla lavastuses «Põrgu-põhja uus Wanapagan» särab peaosas Ago Anderson. Foto: Priit Loog

Endla teatri «Põrgupõhja uus Wanapagan» on jõuline ja isikupärane, sekka ka eklektiline, aga kaasakiskuv lavastus Kaili Viidaselt.

Vanapagan on juba mitmendat-setmendat vooru taevaukse taga, sest ta tahaks teada, on ta inimesena maa peal elades õndsaks saanud või mitte. See on epiloogi avalause, ehkki taevase raami jättis kirjanik oma viimsest romaanist välja. Vanapagana õndsakssaamise kohta puudub Peetrusel ja Tammsaarel ühene vastus. Ju meile antakse teada, kui inimkond tagasi võetakse. Ehk jõuame enne oma «südamed ja neerud läbi katsuda».

Mitu-setu vooru Põrgupõhja Jürka näitelaval õndsust otsinud on? Endla kavalehte uskudes on uuslavastus kahekümne esimene. Kaili Viidase paar hiljutist lavastajanägemust muutsid mu üsna skeptiliseks, ent «Põrgupõhja uus Wanapagan» on jõuline ja isikupärane, sekka ka eklektiline, aga kaasakiskuv. Ott Kiluski dramatiseering on valdavalt autoritruu, mõni viiv sundis taas raamatut haarama: ennäe, Tammsaarel ongi nii kirjas.

Tagasi üles