/nginx/o/2021/05/23/13797987t1hedae.jpg)
/nginx/o/2021/06/27/13877805t1h6f0e.jpg)
Muskleid, melodraamat ja mootorimürinat ühendav «Kiirete ja vihaste» seeria on hakanud iga osaga veerema aina sügavamale eneseparoodiasse.
Tellijale
Superautod kihutavad kosmose piirile
Superfrantsiis «Kiired ja vihased» võib meeldida või mitte meeldida, aga keegi ei saa eitada, et 2001. aastal alanud filmiseeria on saavutanud ettenägematu ülemaailmse populaarsuse ja leidnud palju lojaalseid fänne. See filmisari on avastanud lihtsa, aga hämmastavalt jätkusuutliku valemi, mida tegijad järgivad pidurdamatu lapseliku entusiasmiga. Seetõttu on muskleid, melodraamat ja mootorimürinat ühendav «Kiirete ja vihaste» seeria hakanud iga osaga veerema aina sügavamale eneseparoodiasse. Ometi tundub, et massidel ei saa füüsikareegleid eiravast spektaaklist ning peaosatäitjate kollektiivsest karismast isu täis.
Seni kõige ajuvabam üheksas jagu mõjubki nagu puänt naljale, mis on aastatega jõudsalt hoogu kogunud. «Kiirete ja vihaste» üheksanda osa märul paisub viimases pooltunnis nii absurdseks, et sellega ei suuda ilmselt isegi järgmine «Matrixi» osa konkureerida. Nüüd jääb üle vaid loota, et järgmises peatükis tulevad autoässadest peategelastele külla marslased, kelle käest Vin Diesel huviga uurib: «Kas te, poisid, õlut ka joote?» Just niisugused kentsakad mõtted sündisid minu pähkliks tõmbunud ajus, kui väljusin võimatust kahetunnisest lelureklaamist, mida rahvale esitletakse uue «Kiirete ja vihaste» filmina.