Henrik Normann: Naljal ei tohi olla juures vähimatki higihaisu

Henrik Normann Foto: Mailiis Ollino

Henrik Normannil, keda laiem avalikkus tunneb eelkõige võimeka paroodianäitlejana, on käsil kiired ja pidulikud päevad. Täna tähistab ta oma 50. sünnipäeva. Teise juubeliväärilise numbri annavad kahepeale kokku 30 aastat laval ja teles ning 20 aastat legendaarset aastalõpuprogrammi «Edekabel». Kui need kolm ühte ritta panna, saame pika ja keerulise arvutustehte järel tulemuseks maagilise arvu 100.

Et seda kõike väärikalt pühitseda, avaldab Normann lähipäevil mahuka elulooraamatu «Tee nalja, Normann!». Järgmise nädala alguses suundub ta koos Brigitte Susanne Hundiga 25 päevaks komöödiatuurile «Nuta või naera!», mille etendused toimuvad vabaõhulavadel üle Eesti.

Mina kohtusin Normanniga intervjuu tarbeks kaks päeva enne tema suurt tähtpäeva. Ning võisin kergendustundega tõdeda, et lähenev juubel pole suutnud mehe vaimu murda. Tema olek on reibas ja nooruslik, pilk selge, jutt ladus. Normannil on iga teema juurde lugu rääkida. Ning iga loo kõrvale teine lugu. Ja sinna kohe otsa kolmas. Tõden, et ta on maitsekalt ja isikupäraselt teatraalne ka tavaelus, liigub vestluse käigus mingeid elulisi situatsioone meenutades eri rollidesse mängleva kergusega sisse ja neist välja, teeb jutustajahäälelt kiireid ja kontrastseid üleminekuid otsekõnele, rikastades kehastatavat karakterit vastava hääletooni, miimika ja žestidega.

Elukutselise pullimehe elu tundub kõrvalt vaadates operetlikult lõbus, muretu ja kerge. Kuidas see seestpoolt paistab?

See on ikkagi töö, raske töö, mis nõuab vaeva ja pühendumist. Nalja kerguse võlu sünnib eelkõige sellest, et publik peab jääma uskuma, et see kõik sünnib siin ja praegu. Naljal ei tohi olla juures vähimatki higihaisu. See ei tohi mõjuda punnitatuna, päheõpitud monoloogina.

Minu kui komödiandi jaoks on suurim kiitus, kui keegi tuleb hiljem rääkima, kui hästi ma tema arvates improviseerisin. Sest tegelikult ma peaaegu üldse ei improviseeri. Näiteks monokomöödias «Uskumatud seiklused New Yorgis», mida sai mängitud mitukümmend korda, esitan ma 35 lehekülge teksti etendusest etendusse peaaegu täiesti sõna-sõnalt.

Samas on naljaga see häda, et kui sa oled sellega ühe ringi peale teinud, siis teisele ringile enam ei lähe. Naljadega ei ole nagu šlaagritega, nende «vanade heade» lugudega, mis toimivad lollikindlalt ning võtavad rahva alati tantsule. Nali ei tööta nostalgia pealt, nali peab olema alati värske. Ning seega on nali paratamatult igal ajal ja igal pool väga defitsiitne kaup.

Kas kõigi nende 30 meelelahutuse eesliinil oldud aasta jooksul on olnud perioode, kus on tundunud, et vedru hakkab ohtlikult ja muret tekitavalt maha käima?

«Vanade ja kobedate» lõpp oli minu ja Madis Millingu jaoks selgelt too much. Paak oli selleks ajaks juba nii tühi, kui üldse olla sai. Me ei jaksanud enam midagi välja pakkuda. Seda kõike oli liiga palju: telesarjad, raadiolood, mängufilm, õhtujuhtimine, etendused, suvetuurid, laulud, koomiksid, kokaraamatud... Ühtlasi räägiti võimalikust operetist ja ooperist. (Ohkab sügavalt.)

See oli äge aeg, aga see sai otsa. Saime aru, et seda asja pole võimalik kuidagi pausile panna ning näiteks aastake hiljem samast kohast jätkata, sest siis ta käiks lihtsalt maha. Õige saluudiga on nii, et kui juba süütad, siis las põleb see kast korraga lõpuni ning taevas lööb valgeks. Mingeid vaheaegasid pole mõtet sinna vahele teha.