PM NÄDAL ⟩ Noor arhitekt: «Päris loll on ehitada tarka maja!»

Arhitekt Ulla Alla. Foto: Madis Veltman

«Mõni asi võikski vahel kokku kukkuda. See on ka elu osa. Ja kordategemise puhul on samuti küsimus, kuidas seda teha. Ka rääbakus võib sinna alles jääda,» ütleb tänavu Eesti Kunstiakadeemias diplomi kätte saanud noor arhitekt Ulla Alla.

Tema magistritöö teemaks olid kasutamata ehitised. Aga vastupidiselt sellele, mida ootaks arhitektilt – hüljatud hoonetele visiooni leidmine –, jõudis Alla järelduseni, et vajame ka selliseid maju, millel lastakse vaikselt loodusega ühte sulada, ilma et inimene seal üldse midagi ette võtaks.

Noore arhitekti töö peegeldab teatud mõttes laiemat mõttemaailma muutust, mida praeguseks kahekümnendate eluaastate keskele jäävad vastlõpetanud arhitektid kannavad. Juuni lõpus avas Alla koos grupi kursusekaaslastega Tallinnas Tööstuse tänaval Noblessneri sadama veerel vana nõukogudeaegse garaažikompleksi ühte boksi kiiresti rajatud pop-up-galeriis oma tööde näituse.

Juba paik ise on kõnekas: kõrval asuva igatpidi hoolikalt läikima löödud Tallinna ühe kuumima kinnisvaraarenduspiirkonna kõrval asuvad silikaattellistest hoonetele peale vaadates jääb tunne, et küllap ka need mõne aja pärast uute miljonivaatega elumajade ehitamiseks ümber lükatakse.

Ometi on ka sellisel keskkonnal Alla meelest oma asendamatu väärtus. «Meil nooremate arhitektidena on olulised rohujuure tasandi küsimused. Noorena otsid oma kohta, paika, kus tegutseda ja olla,» ütleb ta. «See on osa elust ja linnaruumist. Ja ka surm ja lagunemine käivad elu juurde ja neid ei peaks peitma ega eitama. Muidu jääb maailmapilt kitsaks.»