AK ⟩ Verest ja veest ja ühest-teisest muust

Oyinkan Braithwaite, «Minu õde, sarimõrvar». FOTO: Raamat Foto: Raamat

Oyinkan Braithwaite’i «Minu õde, sarimõrvar» on veider väike raamat. Kindlasti pole see kriminull, ehkki pealkirjas mõrvarit mainitakse – raamatut avades satub lugeja hakatuseks hoopis koristustööde õpetuse peale, mille kõrvalmärkusena nagu möödaminnes saab selgeks, kes tappis ja kuidas. Nii et põnevust ja peamurdmist selle üle, «kes tegi», ei tule raasugi. Asi näib hoopis proosalisem: tegu oleks nagu hästi toimiva tööjaotusega õestepaari vahel, kellest üks laseb verd, teine koristab seda.

Lugeja seatakse elama selle teise, jutustajaks oleva Korede pähe. Korede – tõhus, kuid ilutu – on vanem ja nagu selgub juba esimesest peatükist («Pleegitaja»), koristamise alal kibe käsi. Pleegitajal, saame teada, on mitmeid suurepäraseid omadusi, mille seas erilist esiletõstmist väärib võime verelõhna varjata – aga jäänukeid ta eriti hästi ei eemalda, pinnad tasub enne teiste vahenditega puhtaks teha. Pühendades erilist tähelepanu dušinurga tihenditele, mille vahelt on verd kõige raskem kätte saada. Kogu selle vaevanägemise põhjuseks aga on kurblik tõsiasi, et Ayoola – õestest noorem, kaunis, kuid saamatu – on pussitanud surnuks oma järjekordse kallima.

Ajas ja ruumis siia-sinna hüplev tekst ei anna otsesõnu seletust, miks Ayoola nõnda oma mehi tapab. Korede pühendub laibaraja koristamisele, olemata õe peale isegi vihane; ta on lihtsalt küürimisest väsinud ja tüdinud. Ta peab märkmikku (ptk «Märkmik»), kuhu tähendab üles Ayoola tapetud kallimate nimesid (iga kord Ayoola küll peale eesnime rohkem ei mäletagi). Ayoola seevastu on väheke põhupäine – ehkki teisest vinklist võib teda pidada lapsemeelseks süütuseks (ptk «Küsimused»: «Mu õel on vale elukutse. Ta peaks olema kaamerate ees, prožektorid raamimas süütust», lk 98). Usaldavalt vaatab ta üles suure ja targa Korede poole, kelle osaks on usaldust õigustada, kohale tulla ja plats puhtaks rookida (ptk «Laip»).

Ayoola ilu mõjub meestele nagu meepütt kärbestele, kuid mehed ei pea Ayoola käes kuigi kaua vastu. See, kelle verd koristati esimeses peatükis, sai hukka nende esimese koos oldud kuu tähistamisel. Mees oli Ayoolale küll isegi luuletuse kirjutanud (ptk «Luuletus»), aga ei aidanud see ühti. Ikka tuleb lõpuks muumiat teha, verd koristada ja pleegitada (vt veel kord ptk «Laip»).

Samal ajal on õed nii inimlikud (sest eks ole inimlik ka iludus Ayoola piiripidamatu eneseimetlus), et raske on neid jõledateks roimariteks pidada – mida nad põhimõtteliselt ikkagi on. Korede muretseb õeraasu pärast, isegi kui tolle süütu verejanu hakkab ohustama tema enda sümpaatiaid; ja vähehaaval saame lühikeste peatükkide kaupa aimu, kuidas pealtnäha öö ja päevana erinevate õeste suhe on muutunud nii lähedaseks ja tingimusteta lojaalseks, et teineteise kõrval kahvatuvad kõik muud suhted. Veri on siiski paksem kui pleegitaja.

Korede töötab haiglas õena ning on üdini vastutustundlik. Poole loo peal saame teada, et kui Ayoola sünnitusmajast koju toodi, pidas Korede teda alguses nukuks ja küsis, kas lelu on temale. Ema naeris: ««See ei ole nukk, Korede. See on beebi... Sina oled nüüdsest suur õde, Korede. Ja suured õed vaatavad alati väikeste õdede järele»» (lk 127; ptk «Sünd»).

Nii selgub, miks on Korede olnud alati valmis väikest õde kaitsma. Isegi kui selleks vajadust pole, näiteks kartuses, et Ayoolatki võidaks nagu teda ennast keskkoolis inetuse pärast narrida («Ta hakkab iga päev nuttes minu juurde tulema, ma panen talle käed ümber ja lohutan teda. Me oleme kahekesi maailma vastu», ptk «Kool», lk 58). Aga Ayoola saab kohe esimesel koolipäeval ühelt vanema astme poisilt kutse kohtingule; võib-olla just siis, mõlgutab Korede, sai ta aru, et õde on ilus, aga tema ise mitte.

Sellest üksi muidugi seletuseks ei piisa. Seletuseks on vaja veel mälestuskilde isast, keda ei pruukinud karta kunagi, kui tal olid külalised – siis võisid lapsed mängida ja naerda karistust pelgamata (ptk «Isa», lk 166). Ent külas viibiv äripartner võis Ayoolat nähes hakata huuli lakkuma, ja siis kästi tüdrukutel lahkuda ning Korede kuulis läbi paksu ukse vaid sõnu leping, kaup, tüdruk (lk 168).

Peatükke pealkirjaga «Isa» on mitu, teises neist mainitakse keppi, mis lebas teleri kohal ekstra selle jaoks tehtud riiulil; kepp oli sile, jäme ja kaetud nikerdustega. Kui isa selle riiulilt Ayoola tarbeks maha võtab, astub Korede õe kõrvale ja haarab tal käest: «Ajalugu oli mulle õpetanud, et kui tulla kepi löögiulatusse, ei tee see ohvril ja kõrvalseisjal vahet, aga mul oli tunne, et Ayoola ei ela seda vastasseisu ilma minuta üle» (lk 175).

Isa võib ka tulla koju hilja õhtul, kaenlas banaanikarva armuke, ning selle peale endast välja läinud ema lihtsalt vastu seina lajatada. Ja kui tädike Taiwo (isa õde) üritab Ayoolat saata ühe säärase suud vesistanud külalise juurde, keeldub Korede õest lahti laskmast ja tõrjub tädikese ikka sellesama kepiga majast välja. «Kui ma tagasi tulin, värises Ayoola kogu kehast. «[Isa] tapab meid ära,» nuuksus ta. «Mitte siis, kui meie tapame tema enne»» (lk 206). Muide, nuga, millega Ayoola oma kallimaid tapab, oli isa eriline ­uhkuseese.

Sest romaani alguseks on isa tõepoolest surnud ja õeksed ei paista selles otseselt süüdi olevatki. Huvitav on aga, et seesama teema – isade pealispinnal klantspildilik tublidus ja vagadus, koduseinte vahel ja tunnistajate puudumisel aga jõhker ja mädane türannia – on tugevalt esil teisegi Nigeeria autori, Chimamanda Ngozi Adichie loomingus, eriti varases romaanis «Purple Hibiscus». Seal ei pea rangelt jumalakartlik, kõiki kristlikke üritusi õlise vagadusega toetav ja 20 minutit kestvaid tänupalveid lugev isa, kogukonna au ja südametunnistus, paljuks murda oma poja väikese sõrme luu, kui laps ei teadnud vastuseid kahele katekismuseküsimusele ning jääb seetõttu klassis tulemustelt kõigest teiseks. Adichie romaanis «Pool kollast päikest» aga püüab muidu tütardesse hajameelse ükskõiksusega suhtuv isa samuti vagusalt oma ärihuve edendada, üritades kupeldada kaunimat neist kahest kõrgele riigitegelasele.

Samas muidugi võib karta, et Nigeeria naftaäris ratsa rikkaks läinud kõrgema keskklassi tegelikkus õigustab selliste tüüptegelaste väljatöötamist ka ilma mingite kirjanduslike mõjudeta. Ilmne näib, et isavõimu ei ole Nigeerias märgatavalt kõigutama hakatud, kusjuures probleem näib olevat sealsete keelte ja rahvuste ülene. Kirjutavad ju nii igbo Adichie kui ka joruba Braithwaite mõlemad inglise keeles ja ingliskeelse postkoloniaalse romaani paljuhoovuselisse voogu, kusjuures rahvuslik traditsioon näib, vähemalt niipalju kui kõrvalseisja pilk eristab, nende loomingut toonivat kõigest tühisel määral.

Pikapeale selgubki nõnda, et pealtnäha lihtsakoelise loo juures – no tapab tütarlaps oma kallimaid, mis sa teed ära – mõtteainet siiski jagub. Äkki ei olegi raamat niisama lihtsalt väike ja veider. Ehkki Adichie romaanidega võrreldes jääbki Braithwaite’il kihistusi tunduvalt vähemaks, on ka tema taotlus märksa väheldasem – ühes intervjuus on ta märkinud, et lasi Korede kujul jääda nii passiivseks just selleks, et hoida lugu kergemana.

Sotsiaalselt paljutahulise ja arvukate tegevusliinidega tihedalt läbikootud kanga asemel antakse meile väheste kõrvalliinidega tegevus ja napid, ent ilmekad visandid ühestainsast linnast, Lagosest, kus toimub romaani tegevus ja elab selle autor; oma hõngu need asjale annavad. Tolm, liiklusummikud, öine sild, kust hiljuti on merre sõitnud terve bussitäis rahvast ja kuhu krabide rõõmuks rändavad Ayoola kallimad; ahne ja viletsat inglise keelt kõnelev liikluspolitseinik, kes keset ummikut ohvreid luurab ning kelle heatahtlikkust Korede püüab võita, hakates ise halba inglise keelt rääkima. (Kasu sellest muidugi pole, politseinikku ära petta tal ei õnnestu.)

Lisagem sellele veel romaani lõpupoole Koredele osaks langev ränk lojaalsuskonflikt, ja võibki öelda, et noore autori debüüdi kohta on ohtra musta huumoriga vürtsitatud, napis stiilis hästi voolujoonestatud teos üle ootuste nauditav (hea on, olgu kiirelt mainitud, ka tõlge). Midagi ei anta üleliia, midagi ei jää lausa puudu, isegi kui kõike võiks olla ka palju rohkem. Lahe suvelugemine, mis siiski laseb enda üle ka mõtelda.

 

Oyinkan Braithwaite

«Minu õde, sarimõrvar»

Tõlkinud Sash Uusjärv

Tänapäev, 2020

216 lk

Oyinkan Braithwaite, «Minu õde, sarimõrvar». FOTO: Foto: Raamat