AK ⟩ Reisijuht põrgusse koos vanapaganate välimäärajaga

Õisu põrguorgu ehtis Ella Põllu skulptuur «Veekandja neitsi». Foto pärineb aastast 1938, nüüdseks pole skulptuurist enam palju alles. Foto: foto: Viljandi Muuseumi Fotokogu

Põrgute või põrguhaudadena tuntud koopad näivad olevat kui sissepääsud allilma ehk põrgusse, kus rahvapärimuse järgi elasid vanapaganad. Raamatu «Eesti põrgute lood» kirjutanud Marju Kõivupuu märgib, et kristlik põrgu ja rahvapärimuse põrgu paistavad olevat kaunikesti erinevad kohad.

Ei tulegi nagu meelde, et oleksin kunagi alustanud intervjuud niisuguse küsimusega, aga... Marju Kõivupuu, millal te esimest korda põrgus käisite ja millised elamused endaga sealt kaasa tõite?

Teadlikult millalgi seitsme-kaheksa-aastasena ehk siis 1960ndate lõpus käisin Helme ja Koorküla koobastes. Mul on isegi alles mingid udused fotod sellest käigust. Olen aga Helme koobastes palju-palju kordi ka hiljem käinud ja päris esimesed muljed on mattunud nende hilisemate käikude alla.

Läti vanatädi juures keldrisse minek oli palju õudsem. See oli korralik kiviesikuga ehitis, trepp viis sügavale alla. Vähemalt lapsele tundus nii, et ikka väga-väga sügavale, kus oli pime ja külm, kus olid kordumatud maakeldri lõhnad ja selline põnevusega segatud hirm, et järsku keegi paneb väljast selle õudraske ukse kinni ning ma ei pääse niipea välja ja mind leitakse alles siis, kui ma olen külmast juba täitsa kange.

Meie esivanemate seas oli põrgu üldiselt kaunikesti populaarne koht.

Teadlane küsib kohe selle peale vastu: mis ajast me räägime? Kas kaugest-kaugest minevikust või juba vähe lähemast, mille kohta on rahvasuust üleskirjutusi tehtud? Kui tugineda varasematele kogujatele-uurijatele, nagu näiteks Matthias Johann Eisen või Oskar Loorits, siis oli põrgu igal juhul populaarsem kui taevas. Friedrich Reinhold Kreutzwald saatis Kalevipoja ka vanasarvikuga põrgusse maid jagama ja sinna väravasse ta lõpuks ka valvuriks jäi. Põrgu pakub ilmselt mitu korda rohkem loomingulist põnevust kui taevas.

See põrgu ei olnud seesama jube ja lootusetu paik, mis piiblis. Eestlaste põrgus oli kohati isegi parem kui maa peal ning laenumaksetega kimpus olev talumees võis sealt isegi abi saada.

Kristlik põrgu ja rahvapärane põrgu näikse olevat tõesti vähe erinevad paigad ning vanapagan, kes selles rahvapärases põrgus elas ja oli, on ka teistsugune tegelane kui kristlik kurat. Vanapagan näib olevat selline tegelane, kellega on talumees saanud kaubelda ning kes võtab liistule tõmmata pigem mõisa­sundijaid ja valevagasid kirikuõpetajaid.

Meie põrgu – kui nii võib öelda – oli maapealse ilmaga kaunikesti sarnane. Olid põõsad ja puud, tuttavlikud hooned.

Eks meie kujutluste lähtekohaks ole ikka meid ümbritsev keskkond ja nii oli see ka talupojakultuuris. Tänapäeval otsime meiega sarnaseid tsivilisatsioone kaugelt kosmosest. Talurahva ettekujutused põrgust toetusid tema enda elulaadile. Kirjanik Enn Vetemaa travestia «Kalevipoja mälestused» hoiab sama joont. Andrus Kivirähki populaarne Ivan Orav saadab meile aeg-ajalt põrgust kirju ja see tundub olevat ka kena kohakene.