:format(webp)/nginx/o/2021/07/08/13903854t1hdaff.png)
Suitsetamine on juba mõnda aega avalikest ruumidest välja tõrjutud ning pole enam cool. Sama ei saa öelda suurema osa kohta eelmisest sajandist, mil suitsetamise sotsiaalse kuvandi vormimisel oli märkimisväärne roll meelelahutustööstusel, sealhulgas kinol. Päris minevikku pole avalik tossamine siiski jäänud. Alles üle-eelmisel aastal lahvatas Ameerikas taas väike skandaal, kuna mitu uuringut paljastas, et suitsetamine on sarjades ning filmides taas tõusuteel.
20. sajandi keskpaiku polnud sigaret kinokangelase hambus mitte tähelepanuväärne erand, vaid pigem norm. Seda ühiskondlike käitumismustrite peegeldusena – terviseteadlikkus oli väiksem ja suitsetas suurem osa elanikkonnast – kui ka vormilise lahendusena. Sigareti läitmisega on antud filmides edasi infot nii tegelaste kui ka nendevaheliste suhete kohta – stoilisust või vastupidi stressiseisundit, võimuvahekordi, seksuaalset pinget ja paljut muud. Suitsu abil on antud mõista, et kangelane on tõeliselt mehine, kui ka seda, et pahalane on tõeliselt kuri.
/nginx/o/2018/10/30/11536178t1h6eba.jpg)