Marcel Proust – magusa melanhoolia maailmameister

Täna 150 aastat tagasi sündis prantsuse kirjanik Marcel Proust, grafomaanist geenius, monumentaalse jõgiromaani «Kadunud aega otsimas» autor, kelle pikk ja melanhoolne vari laotub siiani üle modernse kirjanduse. Foto: Erakogu

Marcel Proust (1871–1922) on mastaapne, eraldiseisev ja problemaatiline peatükk maailmakirjanduses, peaaegu ühemehekoolkond: teda ja tema loomingut ei ole vist võimalik kellegagi ega millegagi segamini ajada, taandada statistiliseks tüüpnäiteks mingitest laiematest ajaloolistest ja kultuurilistest protsessidest. Prousti suurusest ja staatusest räägib ka asjaolu, et tema näol on ilmselt tegu ühtaegu nii kõige üle- kui ka alahinnatuma autoriga maailmakirjanduses. See on muidugi paradoks. Kuid Proustist ei saa ega tohigi vist rääkida mingil muul moel kui paradoksides, andes võrdse tõeväärtuse pealtnäha vastandlikele ning üksteist tühistavatele väidetele.

Võib öelda, et keegi isik on omandanud surematu kuulsuse, kui hakkab kõigi teiste silmis ainuisikuliselt kehastama mingit stereotüüpi, võtab selle oma persooniga üle, annab sellele varasemaga võrreldes sootuks uue mõõtkava, sellise, mis jääb tema nimega seotult ajas püsima. Proustil on see tahtmatult õnnestunud: temast on kujunenud viimase sajandi jooksul kirjandusliku onanismi ja patoloogilise grafomaania ikooniline õpikunäide. Seetõttu on teda väga palju kritiseeritud ja võõristatud, isegi naeruvääristatud. Kuid Prousti vaieldamatut grafomaaniat suudab õilistada, pühitseda ja lunastada tema geniaalsus, mille täpset iseloomu ja suurust ei õnnestu lugejatel ning kirjandusteadlastel ilmselt kunagi lõpuni selgeks vaielda.

Ning seega on Proust – ehkki täpsemalt küll tema looming; aga need kaks on omavahel tihedamalt põimunud kui enamiku prosaistide puhul – esteetilise konflikti täiuslik kehastus. On ta romaanižanri värskendaja või vägistaja? Ilmselt mõlemat korraga. Igatahes näib Proust olevat kirjanik «erivajadustega» lugejale, keegi, kellega ei peaks enamikul üldse asja olema. Aga õnneks või kahjuks siiski on, sest tema peateos – monumentaalne jõgiromaan «Kadunud aega otsimas» (kirjutatud 1909–1922, avaldatud 1913–1927) – mõjub vältimatu esteetilise, intellektuaalse ja sportliku väljakutsena peaaegu kõigile maailmakirjanduse ajaloost ning enese seltskondlikust lugejarenomeest huvitatud kirjandussõpradele. Prousti epopöa ei ole kirjandusšedöövrite mõttelise nimekirja lõputus jadas üks paljudest, teatud mõttes on see üks ja ainus – seda kas ollakse lugenud või mitte. Häda ja häbi neile haritlastele ja kultuurigurmaanidele, kes julgevad avalikult tunnistada viimast!

«Kadunud aega otsimas» on romaan, mida kõik teavad, ent väga vähesed on tegelikult (otsast lõpuni) lugenud. See on kuulutatud geniaalseks, subtiilseks, kordumatuks, jäljendamatuks jne, ent samas ka sihituks, igavaks, tühiseks, maitsetuks, loetamatuks, hoomamatuks. Seetõttu kujunes Prousti nimi 20. sajandil kirjandusmaailmas ühtlasi elitismi, estetismi ja snobismi sünonüümiks. Olen kuulnud haritud ja intelligentseid inimesi väitmas, et tema peateost – mis muide on kantud Guinessi rekordite raamatusse kui maailma pikim romaan – tuleks vaadelda ja moraalselt hinnata kui autori taunimisväärset vägivalda süütu lugeja kallal, iselaadset kirjanduslikku sadismi, õigustamatut esteetilist ekstsessi, vohavat loomehullust, provokatsiooni, millele ei peaks alluma.

«Kadunud aega otsimas» eeldab oma barokse stiili ja maratonliku pikkuse tõttu (sõltuvalt raamatu maketist ja kirja suurusest kokku u 3000 lehekülge) lugejalt mitte üksnes vaimset, vaid ka füüsilist pühendumist. Nii oma lausestuse, struktuuri kui ka mahu poolest paistab see alalhoidlikumate stiili- ja vormivalikutega harjunud lugejale kui romaanižanri paroodia. Seda efekti suurendab tahtmatult asjaolu, et kogu oma kontimurdvale mastaabile vaatamata pole tegu lõpetatud teosega.

Selle viimased kolm osa ilmusid postuumselt ning kui Proust oleks endiselt elus ja terve, kirjutaks ta seda kas algusest või keskelt – aga ilmselt mitte lõpust! – edasi (või ringiga uuesti üle) tõenäoliselt veel tänagi. Sest alaline protsessuaalsus (ning seega ka paratamatu lõpetamatus) on romaani meetodisse, raamjutustusse ja autoripositsiooni sisse kirjutatud. Kohati jääb mulje, et Proust üritas oma mälu ja fantaasiat tühjaks kirjutada, vaadata oma teadvuses iga kivi alla, laduda kõik ühele suurele pildile usus ja lootuses, et tema elu ja isiksuse «tõeline» tõde, ilu ja valu, need kolm tema jaoks üksteisest peaaegu eristamatut kvaliteeti, paljastuvad ilmutusliku jõu ja selgusega sellelt vastupeegelduvas mustris.