Kinoilma naispalgamõrvarite pikka nimekirja, kuhu nimekamatest tegelastest kuuluvad näiteks naine nimega Nikita ja Uma Thurmani kehastatud Pruut, võib nüüd täiendada ka värske märuli «Püssirohu jäätisekokteil» löögivalmis naistekambaga.
Killerimäruli retsept: pisut Hitchcocki, natuke samuraisid ja... muusikalid?!
Kirevavärvilise märuli taga seisab Iisraeli filmitegija Navot Papushado, kelle eelmise filmi, auhinnatud kättemaksudraama «Suured kurjad hundid» tituleeris meisterlavastaja Quentin Tarantino suisa tolle aasta parimaks filmiks.
2013. aasta Pimedate Ööde filmifestivalil käis Pavushado seda ka isiklikult Eestis esitlemas. «Mäletan, et kukkusin iga viie minuti tagant pikali,» meenutab ta naerusui festivaliaegseid talviselt libedaid Tallinna tänavaid. Kuna ta ise viibib hetkel Berliinis, toimus meie vestlus videokõne vahendusel.
Te olete Iisraeli filmitegija. Miks elate praegu aga hoopis Berliinis?
Ma olen siin olnud nüüd juba kaks aastat. «Püssirohu jäätisekokteil» filmiti siin ja jäin siia ka järeltootmise ajaks. Ja siis tuli Covid.
Nii et olete Berliinis lõksus?
Jah, aga see on väga ilus linn, nii et võinuks minna ka hullemini.
«Püssirohu jäätisekokteil» on täiesti oivaline pealkiri, mis kohe äratab huvi ja jääb meelde.
Sellel filmil oli nii palju halbu tööpealkirju, näiteks «Emadepäev», mis kõlab kui romantiline komöödia. Me muudkui otsisime ja otsisime ning tegime ajurünnakuid, kuni ma ühel hetkel ütlesin muude pakkumiste seas «Püssirohu jäätisekokteil». Kõik olid siis, et oot-oot, mis sa nüüd ütlesid? Ja siis käis babahh! (Teeb kätega liigutuse, nagu pea plahvataks.)
See sobib nii ideaalselt. Seal on plahvatuslikkust ja see sümboliseerib ka seda, kuidas me tajume Ameerikat. Lisaks on film ise žanrikokteil, nii et see pealkiri sobib mitmel tasandil. Mulle meeldivad pealkirjad, mis loovad kohe mälupildi. Selline kord elus juhtuv hetk; ma ei usu, et suudaksin välja mõelda veel parema pealkirja. (Puhkeb naerma.)
«Püssirohu jäätisekokteili» tegevus toimub rõhutatult tehisreaalsuses. Miks te ei valinud realistlikumat joont?
Mõnikord mulle meeldivad realistlikud action-filmid, aga ma pole kindel, et nad peavad ajaproovile vastu. Bourne’i filmid pakkusid imelise elamuse, aga siis tundus, et kõik nägid neid ja tahtsid teha samamoodi, aga mitte sama hästi. Nii et kõik nägi välja kui koopia ja koopia koopia ja koopia koopia koopia. Laseme värvid tuhmiks, kasutame lühikesi läätsesid ja käsikaameraid, paneme elektroonilise muusika peale, et adrenaliini lakke pumpaks. Bourne’il see töötas, aga kõik, mis sellele järgnes, on mu mälust pühitud.