Kollektiivne süü, milleni empaatia, halastus ja unustus ei ulatu

Kaija Saariaho uus ooper «Innocence» Aix-en-Provence’i ooperifestivalil. Foto: Jean-Louis Fernandez

Prantsusmaa mainekal Aix-en-Provence’i ooperifestivalil toimus möödunud nädalal Eesti Filharmoonia Kammerkoori osalusel Kaija Saariaho ja Sofi Oksaneni koolitulistamisest rääkiva ooperi «Innocence» maailma esietendus.

Soomlanna Kaija Saariaho (sündinud 1952) pani ooperimaailma endast esmakordselt rääkima 2000. aastal Salzburgi festivalil esietendunud teosega «L’Amour de Loin», iselaadse muusikalise metafooriga idealistlikule armastusele, mis on siiani minu (ning ilmselt veel tuhandete teiste) püsiv lemmik viimase poole sajandi jooksul kirjutatud muusikadraamade hulgas. Järgnenud teostega on Saariaho oma reputatsiooni üksnes kasvatanud ning tõusnud ühtlasi ooperižanri kõigi aegade enim esitatud naisheliloojaks.

Oma viiendas ooperis «Innocence» otsib Saariaho taas kord dialoogi nüüdisaja ühiskondlike probleemidega, püüab neid vahendada kunstiküpselt reljeefsel ja ambivalentsel, ent emotsionaalses mõttes armutul moel. Esmakordselt tegi ta seda nullindate keskel ooperis «Adriana Mater», mis räägib vägistamise tulemusena sündinud poisist, kel avaneb täisikka jõudes võimalus oma isaga arveid õiendada. Kirjutasin 13 aastat tagasi siinsamas veergudel: «Adriana Mater» [...] on ooperivormi valatud õudusunenägu. [...] seisund, kus teadvus liigub väljapääsu leidmata kohutava reaalsuse ja õudsete kujutluste vahel: hirmude, alanduse, kahetsuse, kättemaksuiha ja resignatsiooni nõiaringis.»

Suurel määral sobivad need sõnad ka üleeelmisel laupäeval Aix-en-Provence’i festivalil esietendunud «Innocence’i» iseloomustamiseks. Sofi Oksaneni kirjutatud libreto peateemaks on koolitulistamine – täpsemalt selle psüühilised ja sotsiaalsed tagajärjed, millega ellujäänutel edasises elus kahjuks kuidagi toime ei õnnestu tulla. Tean inimesi, kes ütlevad, et see teema on ooperi kontekstis natuke liiga otsitud ning seega koguni halvas mõttes efektitsev. Ütleksin isegi ilmselt midagi sellist, kui Eesti seni ainus ohvriga koolitulistamine poleks toimunud nende seinte vahel, kus isegi veerand sajandit varem õppisin.

«Innocence’is» kujutatud tragöödia, mis näib olevat läbinisti fiktsionaalne, kerib end lahti mitmes ajaliinis: mälestustena minevikus toimunust ning selle järelkajade ja -lugudena olevikus. Laval püssi ei paugutata, tulistaja on küll paaris lühikeses stseenis laval, ent sõnalist rolli tal ooperis ei ole. Mis on mõistagi märgiline. Sest ta ei ole selle loo peategelane.