AK ⟩ Kuidas tüdruk omale elevandi sai

Kadi Kurema illustratsioon Kadri Hinrikuse raamatule «Elevant». Foto: Repro

Kuidas see küll nii juhtus, et peaaegu korraga ilmus kaks lasteraamatut, mille minajutustajal on soov saada kirjanikuks? Anti Saare tegelane kinnitab pealkirjas muidugi vastupidist – «10 vähem või rohkem uskumatut lugu sellest, kuidas minust ei saanud kirjanikku». Kadri Hinrikuse Kärt väljendab oma tahtmist teose esimeses lauses. Huvi ja võimekus avalduvad pisteliselt kogu raamatu vältel.

Oma teadmistega kutsub Kärt kirjandustunnis esile klassikaaslaste kadedusest kantud pilked ja mõned korrad esitatakse raamatus katkeid tema kirjandist, milles tüdruk pajatab oma loomariigi lemmikust – elevandist. Ühesõnaga, autor valis peategelaseks «nohiku». Teretulnud vaheldus lustlikele lastekampadele ja tragidele mudilastele, kes omamaises lastekirjanduses ilma teevad. Raamat asetub laste- ja noorteraamatu piirialale – eelteismeliste jaoks tundub seal mitu haakivat teemat olevat, nagu näiteks ebakindlus ja eneseotsingud, tärkavad tunded, rahulolematus kodustega jne.

Juba muinaslugude ajast on kombeks, et jutustaja teeb esmalt loo tegelase elu kibedaks ja laseb tal siis oma tarkuse ja tubliduse toel, vahel ka puht vedamise najal, õnne ja rahuloluni jõuda. Vanades lugudes on kõik lihtne ja mustvalge – hea on hea ning paha on paha. Headel läheb hästi. Ka Hinrikuse loos on seda vana mustrit märgata. Kes halvasti käitusid, need ümber ei kasva. Siiski, autor osutab koolikiusamise põhjustele. Sisemise muutumise teeb läbi vaid peategelane.