AK ⟩ Kas surmast oleks mõistlik rääkida enne või pärast surma?

Harju-Risti koguduse õpetaja Annika Laats. Foto: Liis Treimann

Annika Laatsi raamat «Valgus läbi mõrade» koosneb paarikümnest mõneleheküljelisest palast, mis mina žanreeriksin (lühi)esseedeks. Algselt on tekstid ilmunud veebiajakirjas Edasi, nüüd siis tulevad välja trükituna ja kaante vahel. Laats on Risti koguduse pastor ning mul on tunne, et esitatud mõtete aluspõhjaks on olnud kantslijutlused, igatahes need sobiksid sinna hästi. Jutt käib suurte ja sügavate mõistete üle nagu jumal, armastus, tõde ja mõni neljas-viieski.

See on vald, mis on kujunenud omamoodi klaaspärlimänguks. Tavaliselt saadakse tuge mõnest piiblitsitaadist, mis siis lühema või pikema mõlgutuse järel õigeks tunnistatakse ning mis tõestavat jumala kõikjaleulatuvust. Me võime seda kuulata hommikuti Vikerraadiostki.

Laats ei väärtusta eriti osundamist, ta koguni ütleb, et pühakirja retsiteerimine ja kirjakohtade piigina kasutamine ei aita (lk 57). Tal jääb tsitaat puhuti hoopis ära või siis muude, tähtsamate mõtete varju. Tema sõnastusel ja lausestusel on hea ilukirjanduse kõrget taset, need on sageli metafoorsed, sellist voolavat-voogavat teksti on lihtsalt lust lugeda.

Ja sisukuselt? Ma mõistan, et jumalamaailm ei ole edetabelimaailm, siia ei sobi vastandus kolleegidele, ent ma paigutaksin need lood meie religioonipublitsistika tippu. Siin on ilusaid ja tarku, aforismide tasemel mõtteid. Lootus pulseerib vaheldumisi lootusetusega (lk 79). Laats ei hoia saladuses enda elugi. Saame teada, et tal on tütred, et ta on õppinud meditsiini. Refereeritud kirjandus ütleb meile, et tegemist on erudiidiga. Ta teab isegi seda, mida Anatoli Rõbakov on Stalini kohta öelnud. Niisugused teadmised kuuluvad minu põlvkonna juurde, aga näe, nooremategi jaoks pole see saladus.

Laats vaatleb meie maist elu igavikuperspektiivist, see on kõige ilmekamalt esitatud palas «Aeg kaelustamisest hoiduda». Mõtiskluse lähtekohaks on saanud Risti kiriku võlvikandjate sisemised vihmaveerennid, need reaalsed objektid on muudetud kujundeiks ning siis käsitletakse surmi, hävingut ja taassünde 700 aasta jooksul. Rahvas langeb laastavate sõdade ja tapvate tõbede käes, pojapojapojad aga hakkavad kaela kandma ning taastavad kiriku, rahva ja elu.

Osavõtlikkus on printsiip, mis juhib autori elu. Ta ei ole esmalt pastor, nagu kirikuõpetajail on mõnikord kombeks. Ta on esmalt armastuse ja elu lahkaja, ja see annab talle vabaduse saada tuge ka mittekristlastelt dalai-laamalt ja Mahatma Gandhilt. Laats on üldse leebe, tundub, et tema sulge on juhtinud armastus. Ja armastusest ta tihti räägibki. Ent muidugi ei ole ta kellegi naiivik, talle on teada karm elutõdegi: «Põlatu kaitseks välja astumine ei ole ellujäämise seisukohalt soovitav. Teise pärast enese hüvedest loobumine on arutu» (lk 101). Ise ta nende käibefraaside järgi ei joondu.