Jaak Johansoni esimene autoriplaat ilmub postuumselt

Jaak Johanson 2018. aastal Reval Folgil. Foto: Ivo Eggi

Pühapäeval mälestati Hiiu folgil kontserdiga selle aasta sõbrapäeval meie seast leukeemia tõttu 61-aastasena lahkunud legendaarset muusikut – Jaak Johansoni. Samasugune kontsert toimub reedel ka Viljandi pärimusmuusika festivalil. Olgugi et Jaak Johanson on olnud eestlastele kallis laulik juba aastakümneid, esitleti kontsertidel tema esimest autorialbumit nüüd, peale tema surma.

Jaak Johansoni nähti kui muusikut, kes suutis inimesi ühendada, ühendada ka pärimusmuusikat ja autorilaulu ning sõnastada seletamatut. Lisaks aitas ta kaasa mitmetele festivalidele ja algatustele, salvestas umbes 40 aastat eesti kultuuri ajalugu diktofonile ja puudutas tuhandeid südameid oma lauludega.

Albumile «Sisemeri silmini» on koondatud Jaak Johansoni enda loodud laulud. Ühisest loominguteest räägib albumi kokku pannud naine – Jaagu abikaasa, muusik Krista Citra Joonas, kellega Johanson viimased kümme aastat ka duona esines.

Tundub uskumatu, et Jaak Johansonil polnud autoriplaati. Kuidas see plaat sündis ning kust tuli materjal?

Jaak on stuudioplaate hästi vähe lindistanud. Venna Mardiga kahe peale on ilmunud album «Põhja vahemäng», siis vendadega ja õega koos «Päevakera» ning «Külm». Muidugi on veel kollektiiviga Eesti Keeled ilmunud album «Kella tiksumist» või minuga koos «Sundari», aga sellist päris oma lauludega plaati pole ta varem teinudki.

19. oktoobril 2019 olime Esna mõisas ja seljataga oli paar päeva ööülikooli loengute salvestamisi. Režissöör ja ööülikooli eestvedaja Jaan Tootsen tegi järjest mitu loengut, kus ka Jaak osales. Õhtul lindistasime «Ööülikooli unenägu» ja Jaagul tekkis mõte salvestada, kuna mikrofonid on kõik üleval. Tegime ühe õhtuga ja ühe hingetõmbega sisse 17 laulu. Mäletan, et metsik väsimus oli... Mõtlesin veel, et Jaak, kuule, jätame nüüd järele, nagu elu ja surma peale, nagu homset päeva ei olekski enam.

Läks hästi, et kõik Jaagu olulised laulud, mida ta soovis, said ära lindistatud. Seal hulgas on ka päris varajasi laule: Paul-Eerik Rummo tekst «Tule ikka mu rõõmude juurde», Heiti Talviku «Magaja», selliseid, mis ta kirjutas juba keskkooli lõpus. Või siis «Ma iialgi ei rooma Rooma», mis oli 80ndate lõpus hittlugu. See oli vastuhakulaul, mille pärast ta on käinud KGBski ütlusi andmas. Teda võeti mitu korda letti, et «Mida te sellega ikkagi mõtlete, et te iialgi ei rooma Rooma, ja parem ma jään Eestimaale jooma? Hakkate siin ära hüppama või?». Ta on palju seda lugu rääkinud, kuidas ta kirjutas siis lauluteksti sõna-sõnalt sinna seletuskirja, mis täpselt ju seda ütlebki, et ma jään siia.