R, 9.12.2022

Pärnus maksis seekord kõva idee

Eva Kübar
, Filmikriitik
Pärnus maksis seekord kõva idee
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Tänavuse Pärnu filmifestivali kolm suurimat laureaati – Jaan Tootsen, Mohamed El Aboudi ja Guido Hendrikx.  FOTO: Marie Virta
Tänavuse Pärnu filmifestivali kolm suurimat laureaati – Jaan Tootsen, Mohamed El Aboudi ja Guido Hendrikx. FOTO: Marie Virta Foto: Marie Virta

Kummaline, et Pärnu filmifestival, mida legendaarne kinohärra Mark Soosaar suvepealinnas juba 35. aastat peab, meedias suhteliselt vähe tähelepanu saab. Kui välja arvata festivali auhinnatseremoonia (otse)ülekanne ETVs, peetakse filmipidu, mille programmist leiab ka mainekatel festivalidel IDFA ja Hot Docs osalenud teosed, Pärnus üsna vaikselt. Samal ajal on filmide kunstiline tase pidevalt tõusnud. Kui veel kümme aastat tagasi oli Pärnus ikka oht näha ka mõnd aeglaselt kulgevat, väriseva kaamera ja ülepõlenud pildiga ekspeditsioonivideot, siis nüüd on kogu kava täidetud vaid heal kunstilisel tasemel linateostega.

Festivali peakorraldaja Mark Soosaar on pea kõigil linastustel ise kohal ning juhib väsimatult Q&A sessioone ka õhtul kell üksteist. Kuna festival on väike, tunneb iga külaline, et ta on oodatud ning eriline. Poole hubasest kinosaalist täitsid seekord Balti Filmi- ja Meediakooli tudengid, kelle teoseid näidati spetsiaalses tudengifilmide eriprogrammis ning peeti ka mitu meistriklassi.

Reede hommikul juhataski meistriklassi hollandlane Guido Hendrikx, kellele päev hiljem ulatati festivali suur auhind parima kunstilise saavutuse eest filmis «Inimene ja kaamera». Saanud inspiratsiooni ühest lühifilmi mõttest, võttis Hendrikx kaamera, sõitis nii mitmessegi Hollandi väikelinna, koputas mõnele koduuksele ja lihtsalt seisis. Rohkem kui 400 koduuksel ei rääkinud ta sõnagi uksele saabunud inimesega, ei noogutanud ega raputanud nende uudishimulikke küsimusi kuuldes pead. Muudkui filmis, kuniks lubati. Ja vahel lubati enamatki.

Guido Hendrikx
Guido Hendrikx Foto: Marie Virta

Lihtne meetod, mis mängib inimeste haavatavusel ja kohmetusel ootamatus olukorras. Paradoksaalsel kombel muudab Hendrikxi vankumatu vaikimine ta filmis presentsemaks võrreldes tavapärase vaatleva dokumentalistiga, kes püüab olla nähtamatu kärbes seinal. Hendrikx on vägagi kohal ning see peegeldub iga filmitava väiksemaski näoilme muutuses. Filmis, mida saab muide Jupiteris veel 29 päeva järelvaadata, hoiab autor meisterlikult pinget alguskaadrist lõpuni välja – montaažis on kokku lõigatud kõige erinevamad reaktsioonid ning pandud ritta kõige kirjumad perekonnad. Just hetkel, mil vaataja jõuab meetodiga ära harjuda, keeratakse jälle uus vint peale.

Teiseks filmiks, mis paistis silma unikaalse särava ideega, on «Kangas» (režissöör Iman Behrouzi, Iraan/Saksamaa) tudengifilmide programmist, kus rullub lahti lugu remondi tõttu täies ulatuses heleda kangaga kaetud mitmesajakohalisest ühiselamust Saksamaal, kust kangast ära ei võetagi, sest saabub koroona ja karantiin. Teisele poole elevandiluukarva riiet jääb aga 367 tudengit. Milline on nende maailm? Peenpoeetilise operaatoritööga linateos, mis ei näita näpuga, aga turgutab aju vaagima elu absurdsuse üle.

Jaan Tootsen
Jaan Tootsen Foto: Marie Virta

Eesti filmi auhinnale kandideeris seekord kolm täispikka dokfilmi ning parimaks tunnistati Jaan Tootseni linateos, Fred Jüssi elu ja filosoofiat avav «Olemise ilu». Ilus film kaunihingelisest inimesest, mis kahtlemata sobib võitma festivali, kus siduvaks teemaks on «kutsumus». Ilmselt on Jüssi üks vähestest, kes on nii suure osa oma elust pühendanud Eesti loodusega üheks saamisele.

Suisa kolm võidufilmi kõnelesid aga ühel või teisel moel lastest ja nende elutunnetusest. Kõige tugevama kontseptsiooniga paistis silma taas tudengifilmide kategooria, kus võit läks Poola, Adam Buka filmile «Komeet», milles ta portreteeris paari väga tähenduslikku päeva oma tuttava paljulapselise perekonna elust.

Sarnast meetodit kasutas ka teine Poola autor – festivali võitja lastefilmide kategoorias – Andrzej Cichocki filmis «Pisike paradiis». Mõlemal juhul filmitakse lapsi emotsionaalselt nõudlikus situatsioonis, kus on ette teada, et sündmus mõjutab neid, kuid ilmselt mitte sel viisil nagu täiskasvanuid. Silmad, näoilmed, rutiinsed tegevused, need kõik kõnelevad palju. Kuidas tajuvad õed-vennad seda, kui sünnitusmajast tuuakse koju pere kuues laps, mis muutub nende maailmas ja kuidas? Või mida tunneb kolme-nelja-aastane poiss parditapmist vaadates ja hiljem linnu sulgedega mängides? Nii Buka kui Cichocki töödes on tunda head dokumentalisti nina, mis oskab tabada väikeseid kõnekaid detaile igapäevaelus.

Mohamed El Aboudile panevad Eesti rahva auhinna õlgadele TA president Tarmo Soomere ning festivali pealik Mark Soosaar.
Mohamed El Aboudile panevad Eesti rahva auhinna õlgadele TA president Tarmo Soomere ning festivali pealik Mark Soosaar. Foto: Marie Virta

Lastest, täpsemalt koolilastest rääkivale filmile andsid kõige rohkem hääli ka televaatajad, kes said igal õhtul ETVst vaadata üht festivalifilmi ja valisid parimaks Soomes elava marokolase Mohamed El Aboudi «Lootuste kooli», loo väikesest külakoolist keset Sahara kõrbe.

Kui El Aboudi esimest korda võttekohta nägi, mõtles ta, et selles koolis ei saa õppida ühtki last, sest maja (eesti mõistes pigem siiski kuur) asub sõna otseses mõttes keset eimiskit. Selgus aga, et lapsed käivad jalgsi sellesse kuuri kümne kilomeetri kauguselt ning neil on raske oma vanematele selgitada, et nad näevad oma karjääri pigem arsti või politseiniku kui lambakarjusena. Selles kontekstis tundub koroonaajastul üles kerkinud küsimus, kas distantsõpet ei tasuks mitte laiemalt juurutada, et õpilastel oleks rohkem vabadust oma aega planeerida, üsna esimese maailma pseudoprobleemina.

Ning lõpetuseks, kuna tegemist on ikkagi antropoloogia- ja teadusfilmide festivaliga, olgu mainitud ka parim teadusfilm, soome filmilooja Mia Halme «Inimesed ristteel». See on lugu sellest, kuidas 700 soome turisti on nõus vabatahtlikult kannatama üle keskmise kõva kõhulahtisust, et pühendunud Soome doktor Anu Kantele saaks välja töötada vaktsiini Aafrika lastele. Naljaks, inimlik ja omajagu absurdne. Kus kuskilt leiate, soovitan soojalt.

XXXV Pärnu filmifestivali laureaadid

  • Eesti rahva auhind televaatajate valikul – «Lootuste kool» (Mohamed El Aboudi, Maroko/Soome)
  • Festivali suur auhind parima kunstilise saavutuse eest – «Inimene ja kaamera», Guido Hendrikx, Holland)
  • Parim Eesti dokumentaal – «Olemise ilu» (Jaan Tootsen)
  • Parim film põlisrahvaste ellujäämisest – «Ma ei taha jääda üksi» (Yaser Talebi, Iraan)
  • Parim kunstifilm – «Aalto» (Virpi Suutari, Soome)
  • Parim lühifilm – «Uuringud Hunningues» (Lutz P. Kayser, Saksamaa)
  • Parim lastefilm – «Pisike paradiis» (Andrzej Cichocki, Poola)
  • Parimad tudengifilmid – «Komeet» (Adam Buka, Poola) ja «Räägi enam» (Martyna Peszko, Poola)
  • Parim teadusfilm – «Inimesed ristteel» (Mia Halme, Benin/Soome)
Märksõnad
Tagasi üles