Fotograaf kui džentelmen ja flanöör

«Hommik uues elamurajoonis» (1982−1984) Foto: Repro

Linn ja foto on astunud ühte sammu enam-vähem algusest peale. Vähemalt fotograafia algusest peale. Linn oli muidugi juba varem. Arenes ja laienes. Tekitas uusi eluvorme ja sensiiblusi, millest siis ühel hetkel ka fotograafial oli hea kinni hakata.

Linn võib olla küllaltki klaustrofoobiline ja peegeldusi tekitav fenomen ning selline asi on üldiselt fotogeeniline. Fotot on nimetatud valgusega kirjutamiseks ja peegeldused loovad suuremat mitmekesisust ja intriigi.

Kunstnikena hakkasid linna vastu spetsiifilisemat huvi tundma sümbolistid, Charles Baudelaire ja teised. Neid huvitas ka linn kui võõrandumist tootev vorm või üksus. Koht, kus inimene pole enam tema ise. Selline asi huvitas ka fotograafe. Neid mõlemaid paigutatakse enamasti sellise nähtuse nagu modernismi alguspunkti. Modernism tundis laiemas laastus huvi masinlikkuse ja teravate nurkade, sisemonoloogi, süvapsühholoogia ja tühja-tähja vastu.