Mees, kes põrutas lõpuni

Tõnu Aare Foto: Marina Pushkar

Tõnu Aare suri ootamatult. Miks ootamatult, võite küsida, turjal oli tal peaaegu 70 aastat. Aga vat mõni võib olla selles vanuses ehk poolsurnud, aga Tõnu Aare polnud seda mitte. Veel 17. juulil esines ta koos oma ansambliga Apelsin vabaõhulaval kuuma päikese käes ja ei paistnud kuidagi, et mees kavatseb varsti lõplikult puhkama jääda. Sest Tõnu Aare oli väga asjalik, tegus ja hakkaja muusik kogu oma elu, lõpuni välja.

Tõnu Aare sündis 1953. See oli üks huvitav aasta, kui sündis terve rida Eesti muusika raudtalasid: Rein Rannap, Urmas Alender, René Eespere, Andres Mustonen jt. Aare sündis Tallinnas tuntud ehitusinseneri Johannes Aare peres. Tõnu ema oli näitleja Priscilla Aare, vanem vend on ajakirjanik Juhan Aare. Seega justkui muusikaväline taust, aga Tõnut huvitasid kitarrid. Ja põhjalikult, nagu tal kombeks. Ta mitte lihtsalt ei õppinud neid mängima, vaid uuris ja puuris neid seest ja väljast.

Aeg oli selleks tegevuseks ka sobiv: häid kitarrisid oli 1960ndatel raske saada, aga need olid moes. Igatahes 70ndate alguseks oli Tõnust saanud tuntud kitarrispetsialist, kellega samal ajal said selle pilli ässadeks ka Andres Põldroo ja Tiit Kõrvits. Põldrooga koos alustas Aare päris muusikuteed Vineeri- ja Mööblikombinaadi bändis, hiljem tuli esimene profibänd, Pika tänava nn Tombi kultuurimaja ansambel Baltika, rohkete liikmete ja «torudega» punt, mida juhtis Olav Murss. Ansamblis laulsid Tõnis Mägi, Heiki Johansson, vahel ka Jaak Joala ja Marju Kuut. Baltika tegi ka «musta» muusikat, mis jäi Tõnu Aare avalikumaks ja salajasemaks armastuseks kogu eluks.