Hendrik Toompere: väga oluline ja kallis mees oli mu jaoks Aleksander Eelmaa
Hiljuti oli «Eesti Matuse» viimane etendus.
Kui kohale jõudsin, kõik oli lahtine ja avar. All orus oli lava üleval. Ma polnud seda lavastust näinud 20 aastat. Esikal olin kohal. Läksin sinna ruumi, kus näitlejad on. Seal olid ainult Marta Laan ja Merle Palmiste.
Vaatasin uksest välja ja sealt tuli üks suvaline jope, komberdas üle põllu ja äkki näen, Sass – ma ütlesin, et ma ei tundnud sind ära – Sass naeris ja ütles, et on osas täiesti sees ja kohe võttis mul pintsaku nööbist kinni ja küsis, et kuule, kas teeme selle Becketti «Lõppmängu» ikka ära. Olime seda ju vaikselt mõelnud. No vaatame – ütlesin ma.
Mul on väga kahju, et nii inimestega juhtub. Väga oluline ja kallis mees oli mu jaoks Aleksander Eelmaa.
Väga mitmeid lugusid saaks rääkida, aga praegu ei saa – väga kurb meel on.
Hea küll. Ühe räägin.
Tegime lavastust «Hanjo».
Sass oli kaks päeva kadund. Kolmandal päeval ilmub kohale ja küsib Evaldilt, kes oli siis lavastaja, et kas see müts sobib? Oli otsind endale viis varianti, et sobiks. Ise näost valge. Näitab üht, Evald ei vasta, näitab teist, vaikus – no aga see peaks sobima, vaikus, kolmas – vaikus, aga mu meelest see on päris hea – MIS TÜKIS, MIS LAVASTUSES? karjatab Evald. Ahaaa, no selge, et siis see on hea, vastas Sass.