Halli värvi on veri nende soontes...

Ansambel MandoTerror. Vasakult paremale Tanel Sakrits, Peeter Priks, Kristjan Kuusmik, Veli Rooger, Aap Odres. FOTO: Ako Lehemets Foto: Ako Lehemets

Sagedase raadiokuulajana on mõnest loost ja laulust üsna keeruline pääseda, sest ühel või teisel viisil, ühelt või teiselt sageduselt saavad need sind ikkagi kätte. Nõnda kuulsin minagi mullu kevadel esimest korda MandoTerrorit – põhjamaiset raskemeelsust mandoliinidega segavast kollektiivi, kes kõlas kuidagi nii tuttavlikult, ent siiski võõralt ja senitundmatult. Praeguseks on bänd välja andnud neli singlit, mis on osutunud seninägematult populaarseks.

Lõviosa MandoTerrorist on kuulajaile tuttavad ehk folkkollektiivist MandoTrio, mis viljeleb küll raskemeelsemat folki, ent ei küündi ligilähedalegi käremeelsusele, mida MandoTerrori loomingust leida võib. Kes nad sellised on, miks nad seda teevad ja mida saavutada püüavad, sellest rääkisime laulja Kristjan Kuusmiku ja mandoliinimängija Tanel Sakritsaga järjekordse festivali eel.

Kuidas seni bändiga ja bändina läinud on?

Kristjan: Me alustasime bändi tegemist väga valel ajal, kuigi ehk oli see hoopis täpselt õige aeg, sest algus oli täpselt siis, kui esimene koroonalaine Eestisse jõudis. Siis tekkis tuhin, et lugusid salvestama hakata ja valmis meie esimene singel «Kodumaa laantes». See oli aeg, kui kõik muusikud ja bändid tegid koduseid live-kontserte, aga me tahtsime teisiti teha, huvitavamalt.