AK ⟩ Tõe rääkimise probleemid totalitarismis ja Facebookis

Fjodor Dostojevski, 1821−1881, vene romaanikirjanik, kes on väga oluliselt mõjutanud eksistentsialistlikku filosoofiat ja psühholoogiat. Fotol Vassili Petrovi maalitud portree (1872). Foto: Wikipedia

Pealkiri «Dostojevski poeetika probleemid» on väga eksitav, sest see, millest humanitaarse mõtlemise suurkuju Mihhail Bahtin oma raamatus räägib, ei puutu kaugeltki ainult Dostojevskisse ja ammugi pole kesksel kohal poeetika kui üks kirjandusteaduse allharu või tekstiloomisvõttestik. Aga täpsemat pealkirja ei saanud ta panna. Mihhail Bahtini paiknemine ajas ja ruumis seadis talle olulised kitsendused.

Nimelt sündis ta 1895. aastal Venemaal Orjolis ja suri 1975 Moskvas. See oli väga ebasoodne aeg ja koht, kus lahata küsimusi, mis vaevasid muude küsimuste hulgas ka Dostojevskit, näiteks totalitarismi ja sotsialismi küsimus, sõnavabaduse küsimus, individuaalsuse küsimus, küsimus sellest, millised on indiviidi psüühilised kohastumismehhanismid mittevabas ühiskonnas jne. Repressioonid suunasid määravalt Bahtini loomingu- ja elutingimusi surmani (järelsõnas annab Peeter Torop sellest põhjaliku ülevaate).

Kardan, et see väärt raamat leiab lugejaid ebaõiglaselt raskelt, sest need, kes on Bahtinist kuulnud (näiteks kirjandus- ja semiootikatudengid), on sedavõrd palju kokku puutunud sekundaarkäsitlustega, et algupärand enam ei tõmba. Umbes nagu füüsikatudengid vaevalt võtavad lugeda Newtonit ennast või bioloogid Darwinit. Ja neile, kes temast kuulnud pole, võib pealkiri mõjuda mittekutsuvalt akadeemiline.

Ometi on Bahtin klassik kõige paremas mõttes, tähendab, ikka inspireeriv ja igivärske. Kui püüda anda mingi kujund­lik reklaamkokkuvõte, siis võiks see olla umbes järgmine: «Bahtini «Dostojevski poeetika probleemid» on Milan Kundera «Romaanikunst» pluss «Eesriie» steroididel» (Kundera esseed romaanikunstist on väga bahtinlikud, aga lihtsas keeles ja tänapäevaste näidetega). Ometi oleks see plakat selekteeriv ja pisendav korraga.

Samuti võib sõltuvalt inimese huvist see lihtsustav reklaamlause olla ka aus peletaja. Bahtin – nagu ka Dostojevski või Kundera – peaks pakkuma huvi eelkõige neile, keda huvitab individuaalsete psüühikate koostoime ja vastasmõju, inimvaimu kommunikatiivne aspekt nii kujunemislooliselt kui ka aktualiseerumises. Dostojevski anne seisnes erakordses võimes näha võõrast psüühikat, kirjutab Bahtin ja rõhutab, et erinevalt näiteks Marcel Proustist ja James Joyce’ist mõtles Dostojevski sotsiaalselt. Kuigi nende kõigi mainitud suurte kirjanike fookus oli mingis mõttes psühholoogiline, sisemaailmale keskenduv.

Ses mõttes võib igati nõustuda kolleeg Janar Alaga, kui ta küsib, kas Kundera võiks olla «vaese mehe Proust» (PM, 20.08.2020). Jah, võib nii vaadata küll. Nagu George Orwelli võiks vaadata eriti vaese mehe Joyce’ina vms. Või näiteks Dostojevskit psühholoogide Platonina, sest Dostojevskit huvitasid individuaalsete (enese)teadvuste suhted, mitte ideede suhted ja seega on siin tulemus samuti hoopis teisest materjalist.