AK ⟩ Karl Martin Sinijärve elu on seiklus

Karl Martin Sinijärv Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Selle aasta 4. juunil sai Karl Martin Sinijärv 50-aastaseks. Kuid ta on jätkuvalt kedagi uut meie luulepildis. Äsja ilmunud juubelikogumik «Irdtriiv» õpetab mõndagi algajat värsiseppa, kuidas luuletada. Ehkki siinkirjutaja pole autorit kunagi küsitlenud sel teemal, kuidas valmivad tema luuletused, oleks siiski väga hea rekonstrueerida Karl Martin Sinijärve (edaspidi KMS) luuletuste valmimise viisi.

KMSi luuletee algas esikkogudega «Kolmring» (nelja autori kassetikogu, 1989) ning «Vari ja viisnurk» (1991). Need üleminekuajal avaldatud teosed tekitasid siis väga palju poleemikat. «Kolmringi» ülesehitus oli hästi läbi komponeeritud. See algas kolmanda ja lõppes esimese peatükiga, kogu lõpetas võimas punkballaad, mida võiks pidada kõigi 80ndate lõpu armastajate hümniks. Igasse tsüklisse mahtus midagi eriti meeldejäävat.

Tollel kaugel ajal erines luulekogu avaldamine praegusest palju. Ajakiri Vikerkaar oli oma uuendusmeelsusega lugejale palju lähemal kui praegu. Selles õpetati värsikogu läbikomponeerimist. Läbitöötatud luulekoguga tuli minna kõikvõimsa Eesti Raamatu hoonesse Tallinnas Pärnu maantee 10, mille pikkade treppide läbiminegi tekitas aukartust. Seal võttis noore autori vastu peatoimetaja Rein Põder, kelle näost oli kohe näha, kas ta on viisakas ainult armu pärast või on noores olemas ka tegelik säsi. KMS oli sel ajal alternatiivne, futuristlik punkpoeet, kelle teosed olid üliviimistletud. Karl Martini vanaisa oli samuti luuletaja, kuid tema läbilöögi juures perekondlik taust ei mänginud mingit rolli.