K, 30.11.2022

CPPM Manifesta mõnusalt bravuurne tormihoiatus

Ott Karulin
, teatriteadlane
CPPM Manifesta mõnusalt bravuurne tormihoiatus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Iveta Pole lavastus «Mesilase asi».
Iveta Pole lavastus «Mesilase asi». Foto: Cppm Manifesta

Diplomilavastustel on Eesti teatrimaastikul ikka olnud eriline koht: neid oodatakse elevuse ja uudishimuga ning mõni kord, kui igapäevane teatripilt tundub tuim ja väsinud, ka ülepingutatud lootusega. Nii suurejooneliselt, nagu seda tehti Manifestal, pole ühe kursuse lõpetamist aga varem ette võetud.

Mõnusalt bravuurne on juba festivali nimevalik, mis selle peakorraldaja ja EMTA kaasaegsete etenduskunstide rahvusvahelise magistrantuuri õppekava juhi Jüri Naela sõnul lähtub ladinakeelsest mõistest tähendusega «kõigi silme ees; ilmselge; nii nähtav, et kutsub puudutama», kuid seab ootushorisondile ennekõike sõna «manifest». Diplomilavastustest koosnevale festivalile passib see nimetus suurepäraselt mõlemal juhul, kuigi pealkirjaga antud tormihoiatusele seekord maru ei järgnenud. Äikest siiski siin-seal lõi ja täiesti ilmselget oli meeldivalt vähe.

Manifesta (toimus 13. maist 17. juunini) tõi publiku ette 13 uuslavastust ja üheksa audiorännakut. Tudengid olid vaieldamatult keerulises olukorras, sest lavastusi ette valmistades polnud teada, kas voog­edastuse kõrval saab ka päriselt vaatajad saali lubada, mistap tuli leida õige hübriidvorm. Võimalik, et see ongi meie uus reaalsus, ja sel juhul on värsked magistrid saanud hindamatu kogemuse, mida võiks pidada lausa nende konkurentsieeliseks teatriväljal.

Kuna festivali esimesel nädalal veel saali ei lubatud, otsustasin vaadata kõiki uuslavastusi voogedastusena, et säiliks veidigi võrdne lähtepunkt (ühe puhul seda võimalust ei olnud). Siiski ei kuluta ma liialt energiat küsimusele, millised neist lavastustest voogedastusena hästi töötasid ja mis arvutiekraanil päriselt ellu ei ärganud (head näited toon ikka esile), vaid lähenen nähtule pigem valitud võttestiku alusel.

Märksõnad
Tagasi üles