Tokyos algavad taas olümpiamängud. Kuna pealtvaatajaid mängudele ei lubata, võiks see olla ju kinematograafiliselt soodus keskkond. Näiteks kasvõi maadlusvõistlused, kus heited matile kajavad saalis plaks ja plaks, seda tunnistamas ainult kohtunik, vile suus, ja mati kõrval röökiv dressides treener. Sellest võiks saada rammusa kujundi.
AJA AUK ⟩ Oo, sport, sa oled ilus!
Esimest korda toimusid olümpiamängud Tokyos 1964 ja sellest korrast valmis režissöör Kon Ichikawa juhatusel ka olümpiafilm «Tokyo Olümpiaad» (1965), mida peetakse olümpiafilmide kategoorias üheks parimaks, kui mitte üldse parimaks. Olümpiafilmi tehti esimest korda 1912 Stockholmi olümpiamängudel. Ichikawa filmi kõrval on tuntumateks kindlasti Leni Riefenstahli aarialik-antiikset iluideaali pühitsev «Olümpia» (1936) Berliini olümpiast, aga ka kaheksa režissööri temaatilistest lühifilmidest kokku pandud traagilisi Müncheni mänge dokumenteeriv «Visions of Eight» (1973). Seda lavastasid teiste hulgas Miloš Forman, «Bonnie ja Clyde’iga» kuulsaks saanud Arthur Penn, kuid ka toosama Kon Ichikawa. Olgu veel öeldud, et Sapporo taliolümpiamängude (1972) filmi tegi oluline jaapani uue laine režissöör Masahiro Shinoda, kelle tuntuimast tööst «Kalbe lill» (1964) oleme «Aja augu» loos «Baudelaire – glamuurne gooti punk» põgusalt rääkinud.