Esimest korda toimusid olümpiamängud Tokyos 1964 ja sellest korrast valmis režissöör Kon Ichikawa juhatusel ka olümpiafilm «Tokyo Olümpiaad» (1965), mida peetakse olümpiafilmide kategoorias üheks parimaks, kui mitte üldse parimaks. Olümpiafilmi tehti esimest korda 1912 Stockholmi olümpiamängudel. Ichikawa filmi kõrval on tuntumateks kindlasti Leni Riefenstahli aarialik-antiikset iluideaali pühitsev «Olümpia» (1936) Berliini olümpiast, aga ka kaheksa režissööri temaatilistest lühifilmidest kokku pandud traagilisi Müncheni mänge dokumenteeriv «Visions of Eight» (1973). Seda lavastasid teiste hulgas Miloš Forman, «Bonnie ja Clyde’iga» kuulsaks saanud Arthur Penn, kuid ka toosama Kon Ichikawa. Olgu veel öeldud, et Sapporo taliolümpiamängude (1972) filmi tegi oluline jaapani uue laine režissöör Masahiro Shinoda, kelle tuntuimast tööst «Kalbe lill» (1964) oleme «Aja augu» loos «Baudelaire – glamuurne gooti punk» põgusalt rääkinud.
Jaapan oli saanud endale olümpiamängud ja nagu olümpiamängudega enamasti, kasutati seda ka rahvusvaheliseks kommunikatsiooniks. Näitamaks, et toimib miski, mida on nimetatud Jaapani majandusimeks ehk siis pärast II maailmasõda alanud kiire majanduskasv, mis kestis 90ndate alguseni. Jaapanist kujunes sellel ajal kõrgtehnoloogilise ühiskonna võrdkuju, mille poole vaatasid inspiratsiooniotsingul paljud, keda köitis elektrooniline, uus, värviline, gravitatsiooni eirav jne. Meil läheb hästi, meie linnad kasvavad, nagu ehitaksid neid nähtamatud robotid ja meie kiirused on omandanud hoopis teistsuguse kuju, tahtsid need olümpiamängud ka öelda. Me ei taha enam mäletada sajandi esimese poole militaarset, natsionalistlikku, autoritaarset ja ekspansionistlikku Jaapanit, mis viis lõpuks tuumapommideni Hiroshimas ja Nagasakis.