:format(webp)/nginx/o/2021/07/23/13937691t1ha7ce.jpg)
Rockooperi «Johnny» produtsent Mihkel Truman märgib tervise- ja tööminister Tanel Kiigele saadetud avalikus pöördumises, et valitsuse ebamäärased ja loogiliselt põhjendamata piirangud on viinud olukorra kriitilise piirini, mis hakkab ohustama rahva vaimset tervist.
Truman märkis, et valitsuse eilne otsus vähendada avalikel üritustel osalejate piirarvu ähvardab nullida üle saja inimese poolteist aastat kestnud töö rockooperi ettevalmistamisel.
Lugupeetud tervise- ja tööminister Tanel Kiik!
Ma pole kunagi kellegi poole avalikult pöördunud ega tahaks seda teha nüüdki, aga mul pole enam valikut. Me oleme üle pooleteise aasta ette valmistanud Eesti ühe väljapaistvama helilooja, Olav Ehala rockmuusikali «Johnny» lavaletoomist, sest oleme veendunud, et see fantastiline muusika väärib suurejoonelise lavastusena esitamist. Ja nagu näitab piletimüük, siis on see eesti levimuusika ühe tippteosena pälvinud väga paljude inimeste tähelepanu ning soovi sellest elavas esituses osa saada.
Jaanuari algusest kuni jaanipäevani tegeles Olav Ehala palade partiide taastamise ja kirjapanemisega. Märtsist maini toimusid näitlejatel intensiivsed lauluproovid, juunist lisandusid teatriproovid. Juunis ja juulis on proove teinud nii ansambel Olav Ehala juhatusel kui ka Tartu Noortekoor. Kunstnikud on alates veebruarist aktiivselt tegelenud lavaruumi, kostüümide, visuaalide jmt loomisega. Rekvisiitorid on viimased poolteist kuud ehitanud kõikvõimalikku, mida suurteose esitamiseks tarvilik mastaapne lava nõuab. Kitsalt produktsioonimeeskonna töömahust ei hakka ma rääkimagi.
Lühidalt on viimased kuus-seitse kuud üle saja inimese hoolega töötanud, et võiksime augustis kuuel õhtul pakkuda publikule meeldejääva kultuurielamuse. Eile sai valmis nädal aega hommikust õhtuni ehitatud lava ning algasid lavaproovid, millega on igapäevaselt seotud sadakond inimest.
Produktsioonimeeskond alustas ettevalmistustöödega 2020. aasta jaanuaris, mil Covid-19 ei teatud õieti veel midagi. See andis meile aga õnneliku võimaluse algusest peale jälgida ja arvestada epidemioloogilise olukorra arengute ja prognoosidega. Käesoleva aasta algusest oleme ka pidevas kontaktis olnud nii terviseameti kui kultuuriministeeriumiga. Riskide maandamiseks hoolitsesime selle eest, et kogu meie meeskond saaks aegsasti vaktsineeritud, me oleme erinevalt paljudest teistest kultuuriüritustest algusest peale pileteid müünud publiku hajutamise põhimõtteid kõigiti järgides, mis on paratamatult lavastuse finantskülje muutnud oluliselt riskantsemaks. Kokkuvõttes oleme oma tegevusplaane seades lähtunud otseselt valitsuse soovitustest ja lubadest, aga ka lubadustest.
Nüüd, härra Kiik, teatate, et «tänases olukorras selliste piirarvudega üritusi enam lubada ei saa». Kõik. Väga lihtne. Otsus tehtud. Aga ei ole. Oleme Covid-19 levikuga võidelnud poolteist aastat ja ma julgen öelda, et siiani on vahevõidud olnud pigem õnnelikud juhused. Suutmatus olukorda hinnata ja vastu võtta konkreetseid, selgesõnalisi otsuseid on iseloomustanud Eesti Vabariigi valitsust möödunud aasta algusest alates. Olenemata sellest, kes on parasjagu valitsuse moodustanud.
See ebamäärasus ja ujumine ühest äärmusest teise nii sõnades ka kui otsustes on tekitanud ühiskonnas pideva ebakindluse, mis ei mõjuta ainult riigi toimimist, majandust jne, vaid lõppeks Eesti elanike psüühikat. Ma ei tea, kas Te kujutate ette, mida see erinevates ühiskonnagruppides kaasa võib tuua. Ja ma ei pea silmas pelgalt inimeste nördimust, et nad ei saa pärast sedavõrd rasket sügist ja talve külastada meelelahutus- ja kultuuriüritusi, ehkki ka see puudutab väga suurt osa Eesti rahvast. Küllap teate, miks sõjapäevilgi on püütud nii sõduritele kui tsiviilisikutele tagada võimalus meelt lahutada ja kultuuri nautida.
Situatsioon, kus ükski valdkond ei saa valitsuse ebamääraste, et mitte öelda olematute juhiste (nn valge raamat) ja sageli ilma loogiliste põhjenduseta otsuste tõttu absoluutselt mitte mingisuguseid plaane teha (sest milleski ei saa kindel olla ega kellegi sõna usaldada), on jõudmas kriitilise piirini. Jättes kõrvale riigi majanduse, kodanike toimetuleku jmt, hakkab see vähehaaval ohustama rahva vaimset ja kultuurilist iseolemist.
Möödalaskmisi Covid-19 tõrjumisel võiks loetlema jäädagi, viimane, absurdseim juhus oli terviseameti külmlao ülessulamine. Vaktsineerimine suudeti inimestele probleemideta kättesaadavaks teha alles suve keskel. Jah, muidugi, ikka juhtub äpardusi ja viivitusi, aga kui need on tekkinud lohakusest ja reageerimisvõimetusest, peab keegi selle eest vastutama. Ent praegu pole selleks enam aega, praegu on aeg tegutseda, ja eeskätt teil, härra Kiik. Tuimalt kõige – üksikasjadesse ja erijuhtumitesse süvenemata – keelamine ei ole vastutustundlik ei riigi, rahva ega eesti kultuuri jätkusuutlikkuse suhtes.
Mõistes seejuures täiesti tervishoiutöötajate kasvavat muret ja toetades neid kõigiti, pean nentima, et praegu on oluliselt tähtsam efektiivistada elanikkonna vaktsineerimist (mille korraldamine on eelkõige Teie kätes, härra Kiik), mitte minna lihtsama vastupanu teed ja kõike ühetaolise tuimusega piirata.
Mina vastutan üle saja inimese põhjaliku töö eest tasumise, suurearvulise publiku ja omal moel ja väikestviisi ka eesti kultuuri arenemise ja kestvuse eest. Mille eest vastutate Teie?
Otsustus- ja vastutusjulgust soovides
Mihkel Truman
rockooper «Johnny» produtsent
Eesti kodanik aastast 1984