Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

AK ⟩ Liisa Saaremäel: mind paelub problemaatiline kunstnikupositsioon

Liisa Saaremäel Paljassaare garaažilinnakus kohaspetsiifilises rännaklavastuses «Tiny Home Production Presents: Suurem-kui-elu». FOTO: Emer Värk

Tänavu kevadsuvel lõpetas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kaasaegsete etenduskunstide rahvusvahelise magistrikursuse esimene lend, kus õppis ühena neljast eestlasest ka Liisa Saaremäel – varem lavakas käinud, nii Panso kui ka Kristallkingakese preemia pälvinud ning viis hooaega Eesti Draamateatris töötanud näitleja. Kursuse diplomitöödest kokku pandud festivali CPPM Manifestal raames esietendus viiel juunikuu õhtul Paljassaare 1300 krundiga garaažiühistu territooriumil tema kohaspetsiifiline rännaklavastus «Tiny Home Production Presents: Suurem-kui-elu».

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Lõpetasite 2016. aastal lavakunstikateedri, pälvisite kaks suurimat Eestis noorele draamanäitlejale antavat preemiat ning töötasite seejärel viis hooaega Eesti Draamateatri näitlejana. Miks otsustasite minna edasi õppima hoopis etenduskunstide magistrantuuri?

Läksin, sest ei leidnud repertuaariteatri töös piisavalt võimalusi oma füüsisele. Tundsin suurt puudust füüsilise eksperimenteerimise järele ning tõdesin, et mul ei ole oskusi, et näha lavakunstnikuna oma füüsilises kehas inspiratsiooniallikat, materjali, meediumi...

Õpingute käigus avastasin, et ehkki etenduskunsti esmane impulss on kunstniku enese keha, laieneb see kõik igas suunas nii aega kui ka ruumi. Lisaks on etenduskunstide kaanon ise oma ajaloolisuses väga huvitav lähtekoht ja materjal, mis võimaldab viljakaid dialooge ning edasiarendusi. Sain sellest programmist palju rohkem, kui lootsin. Need õpingud tegid mind kunstnikuna palju iseseisvamaks. Leian, et pärast seda on mul palju rohkem vahendeid ja tööriistu, millega ennast väljendada ning ehitada üles loomingulisi protsesse.

Kas seda võiks suureliselt nimetada näitleja vabastamiseks ning emantsipatsiooniks? Sest ega repertuaariteatris ei erine reanäitleja loominguline autonoomsus keskeltläbi eriti lavamehe omast...

Eks see oleneb. Ka repertuaariteatris on näitlejal võimalik asju algatada – või vähemalt pole see teoorias välistatud. Ma ise ei tahaks neid maailmu väga jäigalt üksteisele vastandada, seda enam, et võib-olla minu jaoks kõige huvitavamad asjad toimuvad nende kahe – etenduskunstide ja teatri – vahepeal. Püüan oma Panso kooli ja Eesti Draamateatri kogemusi ning isikukuvandit integreerida jõudumööda neisse töödesse, mida teen etenduskunstide vallas.

Kas või kuivõrd on teie loomingulised tegemised kantud mingist revolutsioonilisest paatosest – kompromissitust vastandumisest varemtehtule ning seega moraalselt ja esteetiliselt vananenule, mil pole justkui enam eluõigust?

Mind ei huvita eelneva dekonstrueerimine. Minul ei ole seda vaja. Tahaksin hetkel olla vaba kõiksugu antagonistlikest ja reaktsioonilistest vastandumistest. Jah, just seda: ma tahaks eelkõige olla vaba! (Naerab.)

On teil oma loominguline kreedo?

Ei, vist ei ole, õnneks või kahjuks. Ma ei arva, et kunst peaks kandma mingit rasket eetikavankrit. Samuti ei usu ma eriti taotluslikult raputuslikku teatrisse. Mind paelub problemaatiline kunstnikupositsioon. Eks see on otsapidi tajutav ka minu diplomilavastuses, milles võib leida elemente gentrifikatsioonist, vuajerismist, slummiturismist. Küsitavused, mis ilmnevad minu töös, on minu enese jaoks huvitavad, nende kohaolu mitte ei takista mind, vaid hoopis innustab.

Tagasi üles
Back