Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Omaaegsed Londoni hitid
Tõnu Õnnepalu kirjutab Haapsalu vanamuusikafestivali avakontserdist

Händeli "Theodora" ettekanne Haapsalus FOTO: Sabine Burger - Konzert- und Theaterfotografie

Händeli «Theodora». Esimese kontserdi esimene takt. Võpatan kogu kehast (vähemalt seesmiselt): milline elavus, milline jõud, nende pillide erinevad võnked, kõik need keeled, mis poognate all äkki värisema hakkavad, nende nii looduslikud ja samas nii täpsed hääled, see sumin, see just nagu tuul, mis äkki su ümber puhkeb. Elav muusika. 

Jah, tõsi, ammu pole kuulnud. Olin juba unustanud. Et see nii teistmoodi on. Nii palju rohkem päriselt. Ei, see on ju suurepärane, see on ju nii mugav, et me iga kell ja igal pool neidsamu pille ja hääli taas ja taas oma kõrvu võime manada, kõrvaklappide, kõlarite abil, ja nad kõlavadki ju sealgi nii puhtalt, nii tõepäraselt: seesama muusika. Lisaks sinu poolt vabalt valitud hetkes ja kohas, ilma kõva kirikupingita, ilma kõigi nende inimeste ja nende hingeõhuta... Aga justnimelt. Masinast tulev muusika on ikkagi kuidagi fantoomne, teisest ilmast. Ikkagi aseaine. Aga me elamegi rikkalike aseainete maailmas. Erakordselt rikkalike.

Päris muusika on muuseas ka kohtumine. Niisugune suurvorm: korraga palju kohtumisi. Kümneid hetkelisi, nimetuid sidemeid, mis seal inimeste vahel tekib. Ma ei tea, kes on see pillimängija, kes on see koorilaulja, ja isegi kui tean (solistid on nime järgi kindlaks tehtavad), ikkagi ma ei tunne neid ega hakka tundma, aga ühel hetkel nad muutuvad lähedaseks. Nad annavad midagi otse endast.

Kui materiaalne kunst on ikkagi muusika! Hääl, selle tekitamine, selle kandumine: puhas füüsika. Ja lisaks veel inimlikkus: inimese korraga täielik materiaalsus ja täielik mittemateriaalsus avaldub muusikas kõige selgemini, kas pole? Elavas muusikas, ma mõtlen. Salvestised ja ülekanded on natuke liiga eeterlikud. Ülekanded muide veel (seegi kontsert kanti Klassikaraadio poolt üle ja on loodetavasti järelkuulatav): ülekannet kuulates tead, et see toimub praegu – samas aias, kus hingad sina, hingavad need pillid ja muusikud, see saal ja see publik. Natuke rohkem saad osa. Ja osasaamine, see surelike vastastikune osasaamine, see on kohutavalt tähtis. Tuleb välja.

Haapsalu vanamuusikafestival XXVIII FOTO: Sabine Burger - Konzert- und Theaterfotografie

Surelike ja surnute, kui nii võib öelda. See muusika on ju nii ammune. Händelit pole ammu enam. Keegi ei tea õieti, kuidas seda kõike mängiti ja lauldi tema ajal, mida tähendas «Theodora» tol 1750. aastal neile inimestele, kes teda esimest korda kuulasid. Meie ajal paneb nii mõndagi selles imestama. Ja mõndagi tundub hämmastavalt loomulik. Teose pikkus... No oli tol ajal inimestel ikka kannatust! Lõppude lõpuks ei ole see muusika ju ka teab mis vaheldusrikas – kuigi on lakkamatult ilus ja elav. Sel ajal oldi võimetud kirjutama koledat muusikat. See on omamoodi naljakaski. Ka «pahad» lõõritavad sama kauneid meloodiaid kui «head». Paganate koor võistleb meloodiate kauniduses ja hoogsuses kristlaste kooriga. Ja mitte edutult. Nende Veenuse-ülistus, «Queen of summer, queen of love» on kahtlemata oratooriumi üks «hittidest», eriti suvises kerges Haapsalus. Händel on oma hittmeloodiate ja -kooride poolest ju kuulus. Erinevalt oma kaasaegsest Johann Sebastianist, kelle elu möödus vagastes Saksa linnakestes, pidi Georg Friedrich end maksma panema tühise maailmalinna Londoni tujuka publiku ees. Juba siis tootis London hitte!

Kui rääkida veel osasaamistest, siis erilised hetked on muidugi solistide aariad. Tunned, kuidas see jumalik hääl laulab otse sulle, otse siinsamas. Mulle oli eriliseks kingituseks kuulata sopran Maria Valdmaad (kangelanna Theodora ise), keda seni olin saanud imetleda Madalmaade Bachi-ühingu «Johannese passiooni» väga erilises ettekandes. Maria Valdmaa vist laulabki rohkem välismail. Eks niisuguse suurüritus, nagu need vanamuusikapäevad, annagi võimaluse otse meie ette tuua erilisi inimhääli ja erilisi pillimängutalente, keda me muidu saame kuulda-näha vaid seal viirastuslikus virtuaalilmas. Avastuseks oli kontratenor Terry Wey. Kontratenorite kunst on viimastel aastakümnetel muidugi tohutult arenenud, on tekkinud oma staaride plejaad, aga Terry Wey oli kahtlemata üllatav hääl. Kõrgete nootide sädelus – see tekitab ikka judinaid.

Ja kui Händeli ajal ei osatud veel kirjutada koledat muusikat, siis «kurjade» jõudude jaoks teatav register siiski oli. Barokk on tohutult energiline, dünaamiline, jõuline. Raevu oskab ta väljendada küll ja bariton Alvar Tiisler kurja Valensi osas kehastas tõeliseks raevukaks jumaluseks, kes võinuks välja astuda ka mõnelt Tiibeti budistlikult templimaalilt. Oli tunda, et pealesunnitud staatika kammitses teda, oma raevu väljaelamiseks oleks see tegelane pidanud laval ringi tormama. Aga kõige selle juures – ka raevukad aariad jäävad ikkagi kauniteks!

Vaheajal otsustasin, et Händelist selleks õhtuks aitab ka ja jalutasin viigi äärde. Ei, olin tõesti küllalt saanud, küllastunud, muusika, tema värinate ja iluga täidetud. Nagu oleks midagi väga head söönud, mis ometi kõhtu liiga täis ei tee. Ja õieti – jätab veel näljasekski. Viigi ääres hakkas tegelikult natuke kahju. Kuigi oratooriumi teine pool oleks kindlasti olnud ka kannatus – ikkagi kahju, et ei saanud seda kõike veel. Nagu saaks seda kehasse varuda. Või hinge. Või nagu oleks rohkem rohkem. Rohkem pole rohkem, aga olla natuke rohkem oma elu ajast niisuguse muusika sees, kõigi nende inimestega, kes seal laval endast midagi annavad, kõigi nendega koos – see siis.

Kontsert

Georg Friedrich Händeli oratoorium «Theodora»(1750) Haapsalu XXVIII vanamuusikafestivalil

Maria Valdmaa (sopran), Tuuri Dede (metsosopran), Terry Wey (kontratenor, Austria), Mati Turi (tenor), Alvar Tiisler (bariton), Kammerkoor Voces Tallinn, Haapsalu Festivali Barokkorkester, Sirkka-Liisa Kaakinen-Pilch (kontsertmeister, Soome)

Dirigent Toomas Siitan

22. juulil Toomkirikus

Tagasi üles
Back