Kiired pulmad, kiired surmad!!!

Olesja Gordejeva nimiosalisena Gaetano Donizetti ooperis «Lucia di Lammermoor». Foto: Gunnar Laak

Südasuvine Saaremaa on kui lummus – katteta lubadus, mida inimestele mandrilt meeldib uskuda. Valitseb müütiline (ning seega kummutamatu!) kujutlus, et juuni- ja juulikuine Saaremaa on koht, kus neuroosid vaikivad ja närvid puhkavad ning pühapäev hinges meid uskuda laseb, et õnne vaid kauguses kukuvad käod; et sealsete rannakülade kadakate vahel ootab üksildast romantikut selgetel ja soojadel suveöödel armastus, mis on küllastav ja katartiline, ent samas traagiliselt põgus ning kordumatu.

Öeldakse, et sel, kes suve jooksul Saaremaale ei satu, pole justkui õiget suve (ning seega ka suvearmastust?) olnudki. Hiidlased ja muhulased jäävad siin kindlasti eriarvamusele, aga mingi tõde selles väites enamiku ülejäänute jaoks vist siiski on. Seega tuleb Saaremaa külastuseks leida vaid õige põhjus. Olgu selleks siis ralli, regatt, spaa, ooper või midagi viiendat. Arvutasin välja, et mulle oli see juba 16. suvi ooperi pärast Saaremaale sõita.

Mullu jäi festival koroonakarantiini tõttu ära ning näis liikuvat samal kursil ka tänavu, kuni korraldajad tegid kõiki kehtivaid loodus-, majandus- ja karantiiniseadusi eirava surmasõlme ning vahetasid poolteist kuud enne ürituse toimumist külalisteatrit: juba mullu tulema pidanud, ent tulemata jäänud Horvaatia Rahvusooperi asemel, kes ei saanud kuidagi tulla ka tänavu, kutsuti esinema Peterburi Kammerooper. 125 inimesega trupp ühest maailma hetke suurimast nakkuskoldest, Боже мой!

See uudis tekitas minus lisaks imetlusele Eesti Kontserdi organiseerimisvõimekuse vastu ka rahutuid küsimusi, mil polnud midagi pistmist koroonaga: kas või kuivõrd saavad sobima Kuressaare lossihoovi püstitatud 2000-kohalisse ooperitelki need lavastused, mis on oma koduteatris mõeldud 160-kohalise saali jaoks? Birgitta festivali kümnenditagune kogemus Moskva Kammermuusikateatriga näitas, et ega selline avantüür tegelikult eriti hästi välja ei kuku. Kuna mõjub teatud osale publikust kui postmarkide – või, olgu, postkaartide – esitamine plakatinäitusel.

Kammerteatrite lavastuskeel on paratamatult mitu korda intiimsem ja hillitsetum kui neil teatritel, kes kasutavad suurt saali. Mastaapsete dekoratsioonide, skulptuursete misanstseenide ja staatiliste lavapooside asemel ehitavad sellised trupid on lavastuskeele üles pigem peenhäälestatud miimikale, realistlikkust taotlevatele žestidele ning semantilise rõhu alla asetatud pisirekvisiitidele, püüavad füüsilist lähedust publikuga konverteerida emotsionaalseks läheduseks.