/nginx/o/2024/08/07/16274257t1h9eb0.jpg)
/nginx/o/2021/07/26/13946830t1h94b9.jpg)
Tänavusele Viljandi folgile, millel teemaks «Kokkumäng», saabun Tartust, kus vabadele kohtadele Viljandi bussil käib kõva rebimine. Nii mõnigi peab järgmist bussi ootama jääma. Viljandisse jõudes ma sedasorti tunglemist ei kohta. Tundub, nagu oleks tavaline neljapäev.
Sarnaselt eelmise aasta Pärimusa 2.0 kontserdiga folgitakse ka sel aastal väiksemas formaadis – festivalialale on oodatud vaid 5000 inimest. Samuti on festivali perimeetrit kõvasti kokku tõmmatud ning ka kava on silmanähtavalt hõredam. Juba etteruttavalt pean mainima, et kuigi kavas on vaid 60 (!) kontserti, on neile kõigile jõudmine ilmvõimatu missioon.
Festivalialale jõudes tekib viimaks ka see päris, kauaoodatud folgitunne. Mida rohkem pärimusmuusika aida poole, seda enam festival elavneb. Siin-seal mängivad kõige pisemad pärimusmuusikud trumme, akordioni, vilepilli jm, inimesed jalutavad, rõõmustavad taaskohtumiste üle ja naudivad kauaoodatud melu. Seda tunnet jagavad ka kõik esinejad, kes vähemalt korra esinemise jooksul tõdevad, kui hea on taas kui üks mees folkida.
Esimese õhtu üllatajaks on minu jaoks Duo Ruut, kes veel 2019. aastal andis Jaani kirikus väikese ja intiimse kontserdi. Nüüd mängivad nad kahasse ühel kandlel kummitavalt kõlavaid loitse juba Kirsimäe I laval, suure rahvamassi ees.
Järgmisena astub Kirsimäe II laval üles Zetod, keda on juba heliprooviks kogunenud kuulama vaat et pooled pidulised. Kontserti saab kirjeldada vaid ninamees Jalmar Vabarnat parafraseerides: it’s a hell of a party! Julgen väita, et Zetode etteaste on kui publiku üles soojendus ülejäänud festivaliks.
Viljandi pärimusmuusika festival
22.–25. juulini
Teisel festivalipäeval oli tunda, et teemat «Kokkumäng» oli võetud väga tõsiselt. Jutuvestja Kairi Leivo ja viiulitrio koosseisus Karoliina Kreintaal, Sänni Noormets ja Lee Taul olid Viljandisse toonud Ruhnu saare lood ja laulud, mida folgipublik kuulas suure huviga ning ka lavaesine tantsuplats ei pidanud tühjust taluma. Jutuvestmine on pärimuskultuuri lahutamatu osa, ning see on ühtlasi kunst, mida valdavad vaid parimad. Jutte vestsid festivali teisel päeval nii Kairi Leivo kui ka Piret Päär Ro:toro saatel, ning jutuvestmist võiks folgil rohkemgi põhiprogrammis kohata.
Päeva lõbusaima kontserdi tiitel läheb kindlalt Curly Stringsile, kes oli lavale kaasa toonud publikuhullutajast mõminaräppari nublu, kellest räägiti veel järgmistel päevadelgi. Curly Stringsi kuldvara «Kauges külas» esitati sel korral hoopis räppides, ning muidugi olid folgipublikul ka selle versiooni sõnad veatult huultel. Loojuva päikese saatel rokkisid hüpnotiseeriva koosluse moodustanud Riffarrica ja Metsatöll, kelle meeste väge täis esituses kõlasid iidsed regivärsid tõeliselt võimsalt.
Tee ja keemilised lokid
Folgipeo kolmas päev oli eriskummaliste etteastete päralt. Äramärkimist väärivad duo Kaisa Kuslapuu ja Karl Laanekask, kes esitasid nii meilt kui ka mujalt pärit tantsulugusid klaveril, karmoškal ja bandžol, mis moodustasid uskumatult mõnusa koosluse ning pakkusid meelierutavat vaheldust tavapärastele pärimuspillidele.
Kaasahaarava etteaste tegi ka teed rüüpav keemiliste lokkidega akordionist Antti Paalanen, kes esitas hoogsaid lugusid – nende seas ka ehtsat soome jenkat – käreda lauluhääle saatel. Kui ei teaks, et laval on vaid üks mees, siis ei usuks.
/nginx/o/2021/07/26/13946831t1h8948.jpg)
Karismaatilise Paalaneni muusika sobiks suurepäraselt mõnda ööklubisse, kus au sees oleks nii tehno kui metal. Rääkimata ei saa jätta ka superstaaristaatuses Trad.Attack!-ist, kes minu hinnangul andis tänavusel folgil seni oma parima kontserdi. Kuigi rahvast oli nii palju, et tantsimiseks erilist ruumi ei jagunud, vappus publik siiski bändi taktikepi saatel. Trad.Attack! esitas nii vana kui ka eelmisel aastal ilmunud värsket materjali ning oli võimsam kui eales varem.
Uue materjaliga esines ka folktroonikat viljelev Tintura, kes esitas Siberi eestlaste rahvaviise mõnusate sämplite, hiphopibiitide ja pärimuspillide saatel. Äsja bändiga liitunud Arno Tamm moodustab DJ Lauri Tähe, viiuldaja Karoliina Kreintaali ja kontrabassist Taavet Nilleriga orgaanilise koosluse, mis kutsub publiku endaga ühes rütmis hingama ja täiskuupaistel slaavi mõjutustega siberieestlastelt kogutud lugudega koos võnkuma. Kui folgi põhiprogramm lõpetab, on pidulistel võimalus vana hea tantsumaja kõrval ööd mööda saata Kuusemäe puulatvade ja DJde mängitud maailmamuusika saatel.
Truu kokkumäng
Festivali neljandal ja viimasel päeval esines traditsioonile kohaselt Iiri bänd Get Up The Wooden Hill, kelle esitatud iiri pärimusmuusika saatel sai visa publik tolmupilvi keerutades tantsida veel viimased sabatantsud.
Enne veel, kui lavale astus palavalt oodatud NOËP, sai Kaevumäel nautida festivali kokku võtvat kontserti «Ando ja sõbrad», kus festivalipealik Ando Kiviberg rääkis publikule vahvaid lugusid möödunud aegadest ja palus endaga lava jagama festivali jooksul esinenud artiste. «Ando ja sõbrad» on igal folgil suurepärane võimalus veel hetkeks maha istuda, kuulda võib-olla artiste, kelle esinemisest ilma jäädi ning häälestada ennast kojuminekuks.
/nginx/o/2021/07/26/13946832t1h1ba5.jpg)
Neile, kel koju kiiret polnud ning jaksu tantsimiseks veel jagus, esines Kirsimäel NOËP, kes esitas mullu ilmunud EP-lt «Folktonic» pärit palasid – elektroonilise popiloori alla olid saanud nii Maarja Nuut kui ka Mari Kalkun. Akordioni mänginud NOËPi kutsuti koos bändiga lavale tagasi lausa kaks korda, ning raske oli aru saada, kes kellest rohkem vaimustusest oli – kas NOËP publikust või publik NOËPist. Viimane kontsert tõi endaga kaasa truu kokkumängu. Elagu folk!