Kunstnikul ei peaks olema varuplaani

Jimi Tenor on pildil oma signatuurpilli saksofoniga, aga viimasel ajal istub talle ka flööt. Foto: Toimi Tytti

Üheksakümnendatel oli Jimi Tenor üks põhinimesid. Kunstiülikooli juures muud juttu ei kuulnud kui Jimi Tenor ja Jimi Tenor. Plaadifirma Warp lootis tast sel ajal ka superstaari vormida, aga siis tegi Tenor koos 55-liikmelise Lodzi Suure Teatri sümfooniaorkestriga sellise tõrksa ja pretensioonika plaadi «Out of Nowhere» (2001).

Selle peale mõtles plaadifirma ümber ja vaatamata plaadi headusele (ehkki kriitikutele ka enamasti ei meeldinud) läksid nad Warpiga mõlemad oma teed. Pärast seda pole Tenor minu radarile iga oma plaadiga jõudnudki. See aga on viga. Jimi Tenori muusikas on homset päeva veel piisavalt säilinud. Eelmisel aastal andis ta välja kaks plaati – afrobiidi või afro-rock’i edasiunistus nimega «Aulos», tehtud koos Ghana muusikutega, ja toorelt elektroonilisem «Metamorpha».

Rääkisime temaga ühel väga palaval päeval juuni lõpus, jalgpalli EM ka veel käis. Tema oli Helsingis ja mina Luual.