Leige seljanka ja tuline muusika

Pungi vaim. FOTO: Tuuli Põhjakas Foto: Tuuli Põhjakas

Kui Viljandis tervitati alates neljapäevast avasüli folgisõpru, siis Tartu võttis oma rüppe pisut teist masti rahvast ning nõnda oli reede pärastlõunaks Raadi mõisaparki kogunenud juba üsna arvestatav hulk punkareid, muidu raskemuusikaaustajaid ja ilmselt neidki, kelle jaoks Viljandis aset leidev melu pisut liiast oli. Algas kuuendat korda toimuv Punk & Rock Festival.

Eelmisel aastalgi olude sunnil üsna vaoshoitult toimunud festival oli sel aastal viidud suisa peopesaformaati. Lava oli väiksem ning toodud publikule kõvasti lähemale, mistõttu ei tekkinud kordagi päris tühja lavaesise tunnet, kuigi üsna mitmed kollektiivid esinesid rohkem õlle-, vetsu- ja toidujärjekorrale, mitte nii väga pöörastele publikuhordidele, kes võistlesid selle eest, kes lavale kõige lähemale pääseb.

Kokkuhoiupoliitika ei puudutanud üksnes lava, vaid ka kõike muud. Selliste festivalide puhul, nagu on Punk & Rock, aga ka teised subkultuurifestivalid, eriti raskemale muusikale pühendatud subkultuurifestivalid, kus pole põhiroll alati tingimata muusikal, vaid oma suhtumise ja elustiili viljelemisel, sugulushingedega lävimisel ning oma parima, aga ka halvima külje näitamisel, on olulisel kohal paratamatult alkohol. Kui eelmisel aastal sai kesvamärjukest ja hambaalust hankida mitmest telgist, siis sel aastal oli mõlemale kokku pühendatud vaid kaks telki, kus ühest sai külma rüübet, teisest leigemapoolset, ent tummist seljankat ja muud rasvast näputoitu, nagu ikka.