Rahulikus peeglis: Tõnu Õnnepalu vanamuusikapäevik

Omaaegsed Londoni hitid Haapsalus. Händeli «Theodora» (1750) möödunud neljapäeval toomkirikus. Foto: Sabine Burger

Neljapäev, 22.07

Händeli «Theodora». Toomkirik. Esimese kontserdi esimene takt. Võpatan kogu kehast (vähemalt seesmiselt): milline elavus, milline jõud, nende pillide erinevad võnked, kõik need keeled, mis poognate all äkki värisema hakkavad, nende nii looduslikud ja samas nii täpsed hääled, see sumin, see just nagu tuul, mis äkki su ümber puhkeb. Elav muusika. Jah, tõsi, ammu pole kuulnud. Olin juba unustanud. Et see nii teistmoodi on. Nii palju rohkem päriselt. Ei, see on ju suurepärane, see on ju nii mugav, et me iga kell ja igal pool neidsamu pille ja hääli taas ja taas oma kõrvu võime manada, kõrvaklappide, kõlarite abil, ja nad kõlavadki ju sealgi nii puhtalt, nii tõepäraselt: seesama muusika. Lisaks sinu poolt vabalt valitud hetkes ja kohas, ilma kõva kirikupingita, ilma kõigi nende inimeste ja nende hingeõhuta... Aga justnimelt. Masinast tulev muusika on ikkagi kuidagi fantoomne, teisest ilmast. Ikkagi aseaine. Aga me elamegi rikkalike aseainete maailmas. Erakordselt rikkalike.

Päris muusika on muuseas ka kohtumine. Niisugune suurvorm: korraga palju kohtumisi. Kümneid hetkelisi, nimetuid sidemeid, mis seal inimeste vahel tekib. Ma ei tea, kes on see pillimängija, kes on see koorilaulja, ja isegi kui tean (solistid on nime järgi kindlaks tehtavad), ikkagi ma ei tunne neid ega hakka tundma, aga ühel hetkel nad muutuvad lähedaseks. Nad annavad midagi otse endast.

Kui materiaalne kunst on ikkagi muusika! Hääl, selle tekitamine, selle kandumine: puhas füüsika. Ja lisaks veel inimlikkus: inimese korraga täielik materiaalsus ja täielik mittemateriaalsus avaldub muusikas kõige selgemini, kas pole? Elavas muusikas, ma mõtlen. Salvestised ja ülekanded on natuke liiga eeterlikud. Ülekanded muide veel (seegi kontsert kanti Klassikaraadio poolt üle ja on loodetavasti järelkuulatav): ülekannet kuulates tead, et see toimub praegu – samas aias, kus hingad sina, hingavad need pillid ja muusikud, see saal ja see publik. Natuke rohkem saad osa. Ja osasaamine, see surelike vastastikune osasaamine, see on kohutavalt tähtis. Tuleb välja.