Kui elu on lõks, siis mis on söödaks?

Kristi Leppik seotuna shibari-tehnikas nn poodud mehe poosi. Foto: Erika Tuulik

Reedel avatakse Narvas Kreenholmi kunagises manufaktuurihoones kunstnike Kristi Leppiku ja Erika Tuuliku ruumiinstallatsioon «Võrku püütud», mis jääb avatuks kuni augusti lõpuni. Ajaloolise ketrustsehhi ühte saali on mustritesse seotud viis kilomeetrit köit, seda saadab jaapani sidumiskunsti shibari teemaline fotonäitus. Minu küsimustele vastas näituse idee autor Kristi Leppik, kelle (perekonna) lugu väljapanek kujundlikult esitab.

Miks just Kreenholm, mis pole kunstinäituste pidamiseks just tavaline koht?

Selles tänaseks oma algse funktsiooni kaotanud kompleksis ekskursioonil käies hakkasid mul tulema kujutluspildid sellest, kuidas mu vanavanaema eelmise sajandi alguses siin elas ja töötas ning ohverdas siia oma lühikese elu. Ta suri kõigest 37-aastasena tuberkuloosi. See installatsioon on kummardus talle, ja ühtlasi kõigile naistele, kes olid Varesesaarele seotud.

Tema tütar, minu vanaema, elas küll üle nii sõja kui koonduslaagri, kuid ei integreerunud kunagi tavalisse ellu. Ta jäigi lõksu, mis sõlmiti palju varem ja mis oli palju suurem, kui suudaks hoomata.

Mis viis mind ämblikuvõrgu kujundini. Ning küsimusteni: kui elu on lõks, siis mis on söödaks? Või sööta ei olegi, on ainult kärbse pimedus? Mis teeb meist ohvrid, kuidas tulla toime väljapääsmatuse tundega? Millised on ohvrina sündinu võimalused?

Minu vanavanaema ja vanaema ei olnud ämblikud, kes uhkelt kauneid mustreid koovad ja saaki püüavad, vaid pigem kärbsed, kes jäid kinni olude võrku ega saanud sinna ise midagi parata.

Läbi kudumise ja köidikute kujundi olete püüdnud tabada mingit müütilist arhetüüpi?

Jah, siin taustal on tugevalt kohal Vana-Kreeka müüt Athenast, kes oli kudujate, ketrajate ja tikkijate kaitsejumalanna, ning Arachnest, surelikust tütarlapsest, kes oli suurepärane kuduja ning väitis, et tema anne on tema enda oma ja sellel ei ole Athenaga mingit pistmist. Selle loo lõpus muudab Athena Arachne ämblikuks.

Kootud võrk on võimas visuaalne metafoor oma mitmetasandilises seotuse ja seoste loos – vabadus-seotus, väljapääsmatus, sõlmes suhted ja suhtemustrid, lõks, vangiks olemise tunne, orja- ja peremehemoraal – ämblik ja kärbes … Ühtlasi on rippumine traditsiooniliselt üks metamorfoosieelseid seisundeid.

Teie käsitluses näib sellele veel lisanduvat nii esteetilis-kontseptuaalne kui ka seksuaalne mõõde...

Nöörinstallatsioon on saanud inspiratsiooni shibari’st – Jaapani sensuaalsest sidumiskunstist, mis omakorda pärineb Jaapani sõjakunstist, kus töötati välja lugematuid viise vangide kohtlemiseks. Shibari on sidemete, sõlmede, mustrite kunst. Shibari mängib taluvuse ja meeldivuse-ebameeldivuse piiridel, nihutab arusaamist keha ilust ja seoste esteetikast, aga miks mitte vahel ka eetikanormidest.

Kuidas teie shibari’ni jõudsite?

Mina jõudsin selleni viis aastat tagasi läbi BDSM-maailma. Ega ma tagantjärele enam väga hästi ei tea, mida ma sinna otsima läksin. Eks ma proovisin kõike, mis mulle huvitav ja erutav tundus, aga pidama jäin üksnes nende asjade juurde, mis mulle midagi andsid. Proovisin, kas valu mulle sobib – no ei sobinud! Distsipliin ja piitsutamine – kahjuks samuti mitte! Rollimängud – pole siiski päris minu teema! (Naerab.)