Ood kõigele hirmsale, mis juba olnud

Tuuli Põhjakas
, vabakutseline ajakirjanik
Copy
«Fear Street Part One: 1994»
«Fear Street Part One: 1994» Foto: Netflix

Ma pole kunagi olnud eriline õudukanautleja. Olen nõrganärviline ja paranoiline, kardan pärast filmi lõppemist paratamatult kõiki pimedaid nurki ja iga õrnematki heli. Ma vihkan järske ehmatusi ja odavat õudu, ent aeglase põlemisega õudusfilmid kerge rappimisega, mis ei toetu hirmu külvamisel vaid ehmatustele? Jah, palun.

Netflixi kolmeosaline filmiseeria «Hirmu tänav» («Fear Street») pakub õiges doosis kõike seda, mida mina ühelt õudukalt ootan, ent ka kamaluga seda, mida andunum õudukavaataja võiks tahta, pakkudes äratundmisrõõmu ja viiteid nii vanematele žanrifilmidele kui ka moodsama aja meta-slasher’itele.

Kaks naaberlinna, kus tegevus lahti rullub, on erinevad nagu öö ja päev. Shadyside on räpane ja meeleheitest läbi imbunud paik, täis küünilisi teismelisi, kes on elu suhtes all andnud ja leppinud teadmisega, et väljapääsu sellest põrguaugust pole. Lähedal langeb kuldne kuma aga Sunnyvale’ile, Shadyside’i rikkamale ja snoobimale naabrile, tõelisele Ameerika unelmale. Ent kahte linna eraldab üksteisest ka midagi süngemat – iga paari kümnendi järel sooritatakse Shadyside’is metsik massimõrv, tavaliselt mõne rahumeelse elaniku poolt, mis on jätnud Shadyside’i kuvandile kustumatu jälje. Aga mis siis, kui see pole niisama, vaid linnal lasub sajandeid kestnud needus?

«Hirmu tänava» esimene lugu saab alguse millalgi 1994. aastal, kui noor poiss läheb Shadyside’i kohalikus kaubanduskeskuses tapatalgutele, tappes vähemalt seitse inimest. Traagilised sündmused aga ei lõppe sellega, sest surnud poiss on kummalisel kombel mõned päevad hiljem taas jalgel, et tapatööd jätkata, kuid sel korral on tal konkreetne eesmärk, konkreetne ohver – naaberlinnas, Sunnyville’is uut elu alustanud Sam (Olivia Scott Welch). Kuna see kõik peab omavahel kuidagi seotud olema, võtavad viis teismelist nõuks lahendada 1666. aastal surma mõistetud nõia juhtumi, et saada aimu, kas koletu juhtum mitu sajandit tagasi võiks tõesti olla kogukondliku meeleheite ja kannatuse põhjuseks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles