Ma pole kunagi olnud eriline õudukanautleja. Olen nõrganärviline ja paranoiline, kardan pärast filmi lõppemist paratamatult kõiki pimedaid nurki ja iga õrnematki heli. Ma vihkan järske ehmatusi ja odavat õudu, ent aeglase põlemisega õudusfilmid kerge rappimisega, mis ei toetu hirmu külvamisel vaid ehmatustele? Jah, palun.
Ood kõigele hirmsale, mis juba olnud
Netflixi kolmeosaline filmiseeria «Hirmu tänav» («Fear Street») pakub õiges doosis kõike seda, mida mina ühelt õudukalt ootan, ent ka kamaluga seda, mida andunum õudukavaataja võiks tahta, pakkudes äratundmisrõõmu ja viiteid nii vanematele žanrifilmidele kui ka moodsama aja meta-slasher’itele.
Kaks naaberlinna, kus tegevus lahti rullub, on erinevad nagu öö ja päev. Shadyside on räpane ja meeleheitest läbi imbunud paik, täis küünilisi teismelisi, kes on elu suhtes all andnud ja leppinud teadmisega, et väljapääsu sellest põrguaugust pole. Lähedal langeb kuldne kuma aga Sunnyvale’ile, Shadyside’i rikkamale ja snoobimale naabrile, tõelisele Ameerika unelmale. Ent kahte linna eraldab üksteisest ka midagi süngemat – iga paari kümnendi järel sooritatakse Shadyside’is metsik massimõrv, tavaliselt mõne rahumeelse elaniku poolt, mis on jätnud Shadyside’i kuvandile kustumatu jälje. Aga mis siis, kui see pole niisama, vaid linnal lasub sajandeid kestnud needus?