L, 28.05.2022

AJA AUK ⟩ Elas ise, aga eelkõige lasi teistel elada

Janar Ala
, toimetaja
Elas ise, aga eelkõige lasi teistel elada
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Peter Rehberg 2009. aastal
Peter Rehberg 2009. aastal Foto: Wikimedia Commons/Andy Newcombe

Üheksakümnendad tõid maailma palju asju, muu hulgas ka glitch-muusika. See on siis muusika, mis rakendab tõhusalt elektroonilisi või isegi täpsemalt öeldes digitaalseid vigu, eelkõige müra. Selle žanri või esteetika – või kuidas olekski seda üsna hajusat suurust kõige parem määratleda – olulisemad plaadifirmad ja sõnumitoojad olid Mille Plateaux ja Mego. Eelmisel nädalal saabus uudis, et Mego rajaja Peter Rehberg on 53-aastasena ootamatult surnud.

Ega me polegi uuema kooli elektroonilistest eksperimentaalmuusikutest «Aja augus» eriti kirjutanud. Mitte et poleks põhjust, aga neist on raske kirjutada. Selles on palju spetsiifilist ja võib-olla isegi väljendamatut. Kunagi kirjutasime soomlasest Mika Vainiost, paraku jälle nekroloogivõtmes. Suri ka tema 53-aastaselt, ja Mego allgi jõudis plaate välja anda.

Rehbergi mõjukus muusikuna. Ta tegi kõigepealt muusikat nime all Pita, usun, et paljud lugejatest pole sellisest artistist kunagi kuulnud. Aga isegi võiks. Miks mitte. Sageli seostatakse müramuusikat millegi vaenuliku ja vägivaldsega. Millegagi, mis tahab sihilikult mitte meeldida, aga Pita oli pigem ilus, soe ja melanhoolne.

Kirjutan seda teksti maal, aknast paistmas kased. Kui panen Pita mängima ja vaatan näiteks tumedaid pilvi, mis vaikselt üle kaskede sõuavad, siis on selles olukorras harmooniat. Või paned Pita mängima ja istud auto kõrvalistmel ja vaatad mööduvaid kesksuviseid viljapõlde. Või kõnnid linnas ja vaatad suviseid pesemata aknaid. Millegipärast seostub Pita suve ja vaatamisega.

Rehbergi kõige tuntum projekt oli vast KTL, mida ta tegi viimased viisteist aastat koos oma sõbra Stephen O’Malleyga, selle SunnO))) tüübiga, kes eelmisel aastal ka Eestis esines. Tekkis see projekt vajadusest teha heli ühele tantsuetendusele. Tume ja aeglaselt kulgev kitarririff või on see hoopis bassiriff ja sellesse põimuv mürane laptop’i-mögin justkui sureva küberneetilise metsavaimu üks viimaseid häälitsusi – umbes niimoodi võiks robustsel moel iseloomustada näiteks KTLi esimest plaati.

Sai ka Mego ju alguse ühest uuest ja ühtlasi väga euroopalikust ristumiskohast, kus kohtusid elektroonilisest tantsumuusikast pulseeriv ööelu ja institutsionaalselt finantseeritud kaasaegse kunsti ruum, milles digitaalsusel ja selle arengutel oli 90ndatel tähelepanuväärne roll.

Ilmselt olulisem kui muusikuna oligi Rehberg plaadifirma loojana. Kui 20. sajandi alguse Viin oli tohutu dekadentlik kultuurikatel, siis 21. sajandi alguse Viini kohta vähemalt klassikalise muusika ja teatri kõrval suurt kohe ei meenugi midagi... peale Mego. Mego, selle järglase Editions Mego ja veel mõne väiksema plaadifirma all andis Rehberg 26 aasta jooksul välja rohkem kui 400 plaati. Mego plaadid võib eksperimentaalse elektroonilise muusika maailmas asetada näiteks võrdpilti, et meil on üks tuba (ehk siis elektroonilise muusika maailm kui tervik), kuhu on millegipärast voolanud maha mingit vedelikku (Mego jne). Vedeliku kogus oleks selles toas piisavalt suur, et ilma sellele tähelepanu pööramata võiks seal keeruline viibida olla.

Rehberg on ka öelnud, et ta jälestab sellist asja nagu «signatuurheli». Pluss armastas ta hoida tagaplaanile ja töötada selleks, et teised saaksid muusikat teha ja seda välja anda. Huumorimeel olevat ka hea olnud.

Rehberg sündis Inglismaal, isa oli tal austerlane. Varsti kolis ta Viini. Kasvas üles kuulates Swansi, Cabaret Voltaire’i, Big Blacki. Hiljem techno’t. «See on punk-rock disco,» ütles ta kord intervjuus, iseloomustamaks Mego kõla. Eks ta tegi pisut ka nalja, aga võib-olla ei teinud ka.

Märksõnad
Tagasi üles