Jumalad pidutsevad öösel

Donna Tartt Foto: Erakogu

Uus-Inglismaa elitaarse Hampdeni kolledži veelgi elitaarsem grupp klassikalise filoloogia tudengeid püüab oma karismaatilise õppejõu Julian Morrow’ seminaridest innustust saanuna meie päevil läbi viia viimati Vana-Kreekas peetud bakhanaali, müsteeriumit, saavutada dionüüsilise hulluse olekut, väljuda oma mina raamidest ja kogeda väljapoole surelikkuse piire jäävat. Nad proovivad seda füüsilist ja vaimset staadiumit saavutada küll alkoholi, narkootikumide, mürkide, palvete, meditatsiooni ja paastumisega, kuni lõpuks imekombel see neil talvises metsas kuidagi õnnestubki.

See deliirne kogemus on üsna raskesti kirjeldatav, aga kui noortekamp sellest «ärkab», avastavad nad oma tohutuks ehmatuseks, et on selle orgia käigus jõhkralt tapnud neile ilmselt peale sattunud kohaliku taluniku. Üks mõrvaga lõppenud bakhanaalile kaasa mitte kutsutud rühma liige saab sellest teada ning hakkab neilt raha välja pressima. Grupi liidri ettepanekul otsustatakse Bunny Corcoran tappa, enne kui ta purjuspäi mõnel oma labiilsushetkel nende tapatöö välja lobiseb.

Eelkirjeldatu pole spoiler, kuna sellest kõigest see romaan ei räägi, need sündmused toimuvad üsna romaani alguses ja neid meile ei näidata, lisaks vahendatakse suurt osa sellest meile ka teost tutvustavates tekstides. Ja gruppi vaimselt terroriseerinud ning neilt raha välja pressinud liikme Bunny mõrvaga lugu õieti algabki. Aga romaanile lääne kriitika poolt kiirelt antud silt «tagurpidine mõrvalugu» on parimal juhul ahistav, halvimal täiesti eksitav – see romaan on palju rohkemat kui ühe mõrva anatoomia. See nii oma kaanekujundustes kui kõigis sisulistes siltides Vana-Kreeka tragöödiale viitav teos lahkabki suuresti Friedrich Nietzschest (kellelt pärineb Platoni kõrval ka üks romaani motodest) lähtudes apolloonilise ja dionüüsilise poole vahekorda inimolemuses ja -käitumises. Siin saavad kokku ja vastanduvad üksteisele kreeka sümmeetria ja rooma ratsionaalsus.