/nginx/o/2021/07/30/13956191t1hf46e.jpg)
Kust läheb piir elava fantaasia ja hullumeelsuse vahel? Kas selle piiri määrab iga indiviid ise või on sellele mingi ühiskondlikult määratud piir, millest üle astumisel vaatab maailm sulle viltu? Kas «Kratt» astus sellest piirist üle? Ma ei ole ausalt öeldes kindel, kuid kahtlemata pean ma tunnistama, et Rasmus Merivoo «Kratt» väärib aplausi.
Eesti mütoloogias on kratt, tule- või sädemejutt järel, ringi lendav nõiduslik olend. Tal puuduvad inimlikud omadused, mistõttu on kratt väsimatu ja üsna mühaklik, kuid see-eest sügelevad krati käed lakkamatult töö järele. See ongi krati eesmärk: peremehe eest tööd rügada ja elu lihtsamaks teha, et sel ajal, kui kratt kulda kokku veab ja tööd teeb, saaks peremees segamatult lulli lüüa. Kratil on aga üks fataalne probleem. Nimelt on kratil kange tahtmine peremehe elu kallale kippuda, kui töö ühel hetkel otsa saab.
:format(webp)/nginx/o/2019/05/05/12139229t1h288f.jpg)