SOOVITUS ⟩ Elu läbi peremeheta koera silmade

Kurvad silmad ja niiske nina osutamas ühiskonna valupunktidele. FOTO: Kaader Filmist Foto: Kaader filmist

Türgis kehtib juba aastaid seadus, mille kohaselt on kodutute koerte vangistamine ja/või eutaneerimine seadusega keelatud, sest see on ebamoraalne ja väär.

Koer on samamoodi elusolend ning olles koertega koos üles kasvanud, võin ma täie tõsidusega öelda, et ka koertel on tunded ja iseloom, mõni targem mõistab oma abstraktsel moel kellagi ning teab täpselt, millal süüa saab, et siis targa näoga kausi kõrvale valvet pidama jääda. Kuid nii nagu väärib elu ja armastust kodus diivanil, peremehe käe all lösutav koer, on elu, hoole, mõned paid ja kõhutäie välja teeninud ka koerad, kellel ei ole elus nii hästi läinud ning kes seetõttu peavad oma päevad mööda saatma linnatänavatel.

Kuigi tänaval hulkuv koer ei tea kunagi, millal on oodata järgmist kõhutäit, halvemal juhul ei tea koer sedagi, kas hommik üldse koidab, on neilgi koertel keegi, kes neid ootab, olgu selleks siis tänavalapsed, kohalik turumüüja või tänavakoristaja, kes koera igal hommikul nägema on harjunud. Just sellist kõige harilikumat, omal moel proosalist koerapõlve vaatleb Elizabeth Lo dokumentaalfilm «Hulkurid».