Armastust ei saa nõiduda

Nõid tunnetab ja teab, millega ta ühenduses on. Nõia loitsud on vorm kinnitamaks kanaliseeritavat väge. Foto: Rene Mitt

Indrek Hargla kirjutatud ja Ajateatri poolt Ohtu ­mõisa tallihoones esitatud lugu viib 1930ndatesse, Lõuna-Eestis asuvasse Parbuse ­veskisse, kus elab noor ja kaunis Mari, keda külaelanikud peavad nõiaks, lähi­kondsedki nendivad, et «ta tegeleb nende posimise asjadega».

Parbuse veskis elavale ja vana­rahva sõnu tundvale ­Marile (Liis Haab) oli tähis olla seal, kus on tema juured. Kui tavainimene ehk õrnalt tunnetab kohavaimu, siis Mari suhtles sellega ja Veskivaim andis talle väe. Mari perekond, ema ja vend Oskar (Tarvo Krall) tunnistavad, et paljud asjad veskis on imelikud ja veidrad. Veski teeb häält, kui Maril on abi vaja. Veskirattad hakkavad liikuma ja laest sajab abipalujale vihjeid.

Nõid on Teine, temasse suhtutakse kahetiselt, teda kardetakse ja samas salamisi imetletakse tema Väge. Viimane tuleneb nõia emotsionaalsest suhtest ümbritsevaga. Kahestunud isiksusena elab ta lisaks reaalsusele hoopis hingestatumas maailmas. Nõida ei huvita staatus ja igapäevane olme, tema olek on sügavalt sisekaemuslik. See on julgus, mis eristab tundlikku ja tugevat inimest nõrgast.