«Põlevkiviõli» on etendus. See on etendus. Etendus!

«Põlevkiviõli» vaataja lubatakse tööstushoonetesse, kuhu muidu pääseb vaid töötaja. Foto: Matti Kämärä

Rännaklavastus «Põlevkiviõli» on ekskursioon veel töötava Kiviõli keemiatehase territooriumil. Suveteatrile omaselt algab ekskursioon juba palju varem. Narva maantee on teada, siis kui tuulikud paistma hakkavad, vajub maantee sügavasse Padaorgu, sealt paremale. Lääne-Virumaa muutub märkamatult Ida-Virumaaks.

Kurviline tee viib meid Sonda poole, aga veel enne keerame taas paremale, Uljaste järve äärde. Eelmisel aastal pöördus Keemiatööstus Lüganuse vallavalitsuse poole, et saada luba ainukese Viru lavamaa järve ümbruses uuringuid teostada. Ikka selleks, et põlevkivi kaevandama hakata. Nemad luba ei saanud, seega on meil võimalus astuda rannas lebavatesse Kalevipoja varbajälgedesse ja end suures järves värskendada. Sondast läbi ja Kiviõli juba paistab. Vasakul on suur tuhamägi, mille äärealale on istutatud noored kased, haavad ja kuused. Täna töötab seal seikluspark. Vasakul, metsa taga on vana Aidu kaevandus, tehismaastik, mis pakub ekstreemset off-road safari’t. Neid kohti me ei külasta, sõidame Kiviõlisse ja pargime auto Keemiatööstuse parklasse.

Siinkandis teada-tuntud keskkonna- ja kultuurifestivali PurFest korraldajad panustasid seekord rännaklavastusele, mis tutvustab meie rahvuslikuks uhkuseks peetud põlevkivi lugu. Dramaturgid Sven Karja ja Eero Epner tegid kohalike inimestega intervjuusid, misjärel valis noor lavastaja Elar Vahter sobilikud jutud välja ja lavastus sai oma rännakuvormi.