Surm on ihule lähedal, aga T-särk lähemal

Kunstihoone galeriis avatava T-särkide näituse «Sada särki seljas» kuraatorid Siim Preiman (vasakul) ja Sten Tulve-Ojavee. Preimanil on käes fosforiidivastane särk aastast 1987. FOTOd: Mihkel Maripuu Foto: Mihkel Maripuu

Öeldakse ju, et surm on ihule ligidal, aga T-särk veel ligemal. Või oli see vastupidi. Igal juhul on riietus­ese, mida me kõik kalliks peame ja samaaegselt ka põlgame ehk ­T-särk juba rohkem kui sada aastat vana. Aga mitte selle tähistamiseks ei kureerinud Sten Ojavee-Tulve ja Siim Preiman Kunstihoone galeriis näitust «Sada särki seljas».

Pigem et näidata erinevaid särke ja veel enam, problematiseerida T-särki kui sellist tema erinevates ilmumistes. Sest üks särk ei ole niisama, vaid tal on ajalugu, mitmed kasutusalad ja erinevad tähendused. Tihtipeale ei kanta ju särki ainult selleks, et ta on mugav, vaid ka mingisugusel muul ja justkui tõsisemal otstarbel. Ta on ka märk, tal võib olla levitada sõnum.

Nad on lähenenud asjale nagu teadlased. Särgid nende näitusel on jaotatud 14 kategooriasse – poliitiline särk, Disney-särk, särk kui jätkusuutliku moe küsimus, väliseesti särk, valge särk kui arhetüüp – kui lugeda üles umbes pooled. Sellisel kujul polevat Eestis ­T-särgi näitust varem tehtud. On küll olnud näitusi – kasvõi Solarise keskuses peetav T-särgi biennaal, aga nad pühitsevad särki kui tarbeeset, mitte ei küsi selle kohta küsimusi.