Quentin Dupieux: «Mulle ei meeldi inimesi kinosaalis pantvangis hoida!»

Kristi Pärn-Valdoja
, ajakiri Säde
Copy
Quentin Dupieux annab au lühikestele, lõbustavatele ja tobedatele filmidele.
Quentin Dupieux annab au lühikestele, lõbustavatele ja tobedatele filmidele. Foto: Dave Bedrosian via www.imago-images.de

Mullusel Veneetsia filmifestivalil esilinastunud ja nüüd Eestis kinodesse jõudev Quentin Dupieux’ «Kärbes» («Mandibules») on täiesti jabur komöödia kahest luuserist, kes leiavad varastatud auto pagasiruumist hiiglasliku kärbse. Mehed otsustavad oma uue kafkaliku sõbra ära kodustada ja putuka välja treenida, et too hakkaks neile ilma pealt head manti koju tooma ja mehed rikkaks teeks. Või seda nad vähemalt loodavad.

Kes palju teeb, see palju jõuab. Lisaks veidrate komöödiate lavastamisele teeb Dupieux Mr. Oizo nime all elektroonilist muusikat ja tegutseb DJna, oma filme ta aga mitte ainult ei lavasta, vaid on neile enamasti ka stsenarist, operaator ja helilooja.

Kuigi Dupieux’ kohta on öeldud, et ta «teeb järjest sellise sisuga filme, nagu oleks ta need lihtsalt hommikul pudrukausi taga välja mõelnud ja järgmisel nädalal üles filminud» (mis, võin ma teile peale temaga vestlemist kinnitada, pole üldse tõest kaugel), sai «Kärbes» kriitikutelt vägagi sooja vastuvõtu. Ja nagu kinnitas mulle Veneetsias «Kärbse» üks osatäitjaid, filmist «Adèle’i elu» tuntud Adèle Exarchopoulos: «Quentiniga on nii, et kuigi tema filmid tunduvad pealtnäha absurdsed, võib neist tegelikult leida ka sügavust, kuigi ta ise seda kategooriliselt eitab.»

Kust tuli idee teha «teekonnafilm» kahest põmmpeast ja kärbsest, seda härra Dupieux meile öelda ei oska. «Kõik tahavad seda teada, aga ausalt öeldes ei ole mul õrna aimugi,» räägib ta rõõmsalt, kui kohtume eelmise aasta Veneetsia filmifestivalil esilinastuse eel. «Tavaliselt on nii, et ma lihtsalt haaran mingist suvalisest ideest kinni ja hakkan midagi kirjutama, teadmata üldse, kuhu see mind välja võiks viia.»

Mis siis «Kärbse» puhul nn suvaliseks ideeks ka oli?

Kärbes. (Naerab.) Mul oli tõesti mõte, et tahaksin teha filmi kärbsest, aga mingit konkreetset lugu peas polnud. Kõik tuli kirjutamise käigus. Nagu seegi, et kui mu varasemates filmides on teemaks olnud ka surm, siis seekord otsustasin seda vältida. Muide, teadsin üsna algfaasis, et tahan filmile pealkirjaks panna «Mandibules» (eesti keeles alalõug, putukate puhul ka suised – toim). Töö käigus sain küll teada, et kärbestel tegelikult üldse alalõuga polegi, aga mõtlesin, et vahet pole! «Mandibules» kõlab nii hästi ja jaburalt, patt olnuks sellest loobuda.

Kärbse loomisel ei läinud te animatsiooni teed, miks?

Alguses mõtlesin muidugi animatsioonile, aga mingil hetkel tundus see tobe, nii et otsustasin teha nukk-kärbse. See seondub mõneti ka minu taustaga: alustasin ju muusikavideote lavastamisest ja üheks mu tegelaseks oli kollane karvane nukk Flat Eric. Tänu temale kutsuti mind koguni Levi’sele reklaami tegema! Nii et jah, tegime kärbse nukuks – meil oli isegi näitleja, kes teda seest liigutas – ja digitaalselt lisasime hiljem ainult mõned detailid. See oli ka näitlejatele palju mugavam, et nad ei pidanud rääkima tühja koha, vaid ikka päris kärbsega. Minu meelest on nii palju põnevam ja ehedam töötada.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles