AJA AUK ⟩ III maailmasõja eelõhtul

Lavastatud kaader John F. Kennedy tapmisest filmis «JFK»(1991) Foto: AFP/SCANPIX

Meie imelikul ja paljude arvates ka nürimeelsel ajal räägitakse, et neid õigeid staare enam pole. Igaühel on võimalik saada kiiresti justkui kuulsaks ja siis sama kiiresti sellelt positsioonilt haihtuda. Pole eriti seda staarimagnetismi või energiavälja. Staar peaks ju olema millegi kauge kuma, ütleb mõni.

Toimetad näiteks Instagramis – iga su pilt saab tuhandeid, võib-olla miljoneid laike. Jääb mulje tohutust kuulsusevoost ja isegi sellega kaasnevast mingisugusest rahavoost. Aga kui jätad paariks päevaks või nädalaks postitused tegemata, ei märka keegi su kadumist. Tulevad peale uued, kes ajavad sama asja sama hästi, mida siis Instragramis liikuja ükskõikse näoga skrollib või laigib. Enam-vähem niimoodi toimib tänapäevane ja kapillaarse olekuga meediatööstuskompleks. Reageeritakse sellele valdavalt ükskõiksusega, vahel küll pahandatakse, mõne harval ilmub ehk osasaaja näole ka rõõmsam virve. Aga ainult korraks.

Hiljuti ilmus eesti keeles briti ulmekirjaniku J.G Ballardi romaan «Koleduste väljapanek» («Atrocity Exhibition», 1970) Jan Kausi tõlkes. Ballardi puhul on kasutatud võrdlemisi tobedat väljendit «rock’n’roll-kirjandus». Kuigi väga rock tema kujutlusilm ei olnud, pigem vastupidi. Ja tema mõju ongi muusikas suurem just seal, kus rock’i ja tema väljakujunenud tõekspidamisi üritati lammutada.