Kui kuri tõbi kimbutab

Jessica Townsend, «Tühikatk. Jaht Morrigan Crow’le». Foto: Raamat

Mis te arvate, milline teema Sten Roosi muinasjutuvõistlusel seekord uudsena esile kerkis? Õige. See oli koroona. Küll liikus tõbi traditsioonilise katkupoisikesena ringi, küll kimbutas lausa vihmausse jms. Meie ümber toimuv on igal aastal inspireerinud noorte autorite kirjutisi, aga mitte ainult noorte. Maailmas toimuv mõjutab kirjandust. Kirjanduses kujutatu võib mõjutada maailmas toimuvat – seda iga üksiku lugeja meelemuutuse kaudu. Ehk nagu on kirjutanud Hando Runnel: «Muuda ennast, muutub maailm, mitte palju küll, kuid siiski sinu enda jagu.» Eks sellele on panustanud kirjanikud eile, täna ja homme. Eriti need kirjanikud, kes kirjutavad lastele ja on seadnud omale eesmärgiks loo jutustamise ja kirjandusliku elamuse kõrval avardada ka lugeja maailmapilti ja arusaamist ühiskonnas toimuvast ning kujundada väärtushoiakuid.

Seda on teinud austraalia kirjanik Jessica Townsend oma «Nevermoori» sarja kolmandas raamatus «Tühikatk». Teos ilmus eelmisel aastal ja tõlgiti kohemaid eesti keelde. Autor veab korraga kolme liini. Esimene on harrypotterlik võlukunstikoolis õppimise teema, teine tundmatu ja ravimatu haiguse levimise lugu ja kolmas seostub hüüdlausega «erinevus rikastab» ning jutustab sallivusest.

Sarja esimene raamat «Nevermoor. Morrigan Crow tuleproovid», mis oli ühtlasi tookord 32-aastase autori debüütteos, ilmus 2017. aastal (eesti keeles 2018). Morrigan on enese ja perekonna teada neetud laps, kes peab oma 11. sünnipäeval surema. Tuleb aga välja, et ta on väga eriliste võimetega tüdruk (ise teadmata, milles need võimes seisnevad), kelle patrooniks saamise nimel näevad vaeva kaks erilist härrasmeest. Saab tõmmata paralleeli Jupiter Northi ja Albus Dumbledore’i vahele ja millegi poolest viib Vundersepp Ezra Squall mõtted Voldemortile.

Morrigan siirdub Nevermoori, asub elama Jupiter Northi vaat et elusasse hotelli Deukalion, hakkab õppima eriliste laste koolis (mis toob meelde Sigatüüka-nimelise õppeasutuse) ja peab end tõestama nii teistele kui eeskätt iseenesele. Nagu Harry Potteril, nii ei näi ka Morriganil olevat ülivõimeid. Küll aga hea süda ja õnn leida tõelisi sõpru. Raamatu teine osa «Vundersepp» jätkab õpingute ja katsumuste kirjeldamist. Lootus, et sarjast kujuneb uus Potter, pole siiski täide läinud. Townsendi raamatud on Rowlingu omadest konstrueeritumad, pretensioonikamad. Miks küll aga kangastub võrdlus – nagu tihe võsa kuusemetsa kõrval. Autoril, muide, on plaanis kirjutada üheksa osa.