Kes karistab patuseid?

Maria Grund, «Surmapatt». Foto: Raamat

Maria Grundi debüütromaan «Surmapatt» viib lugeja fiktiivsele saarele, kus minevikus toimunud kurjad teod toovad omakorda kaasa uusi kuritegusid, millesse on segatud nii lapsed kui ka täiskasvanud, nii pühamehed kui ka ametnikud.

Krimilugu saab alguse neljateistkümneaastase rebasemaskis tüdruku enesetapust, millele järgneb jõuka raamatuantikvaari jõhker mõrv, tagatipuks on kadunud ka tapetud naise abikaasa, kes vajab liikumiseks ratastooli. Peagi selgub, et enesetapp, mõrv ja kadumine on tihedalt omavahel seotud ning tulemata ei jää ka järgmised räiged ja koledad kuriteod. Romaani tegevus hakkab sammhaaval koonduma seitse aastat varem toimunud lastelaagri Koidik ümber, kus kasvatusmeetodite hulka käisid muu hulgas ka näidishukkamised, tapmis- ja veremängud.

Kogu seda verist juhtumipundart hakkavad lahendama äsja saarele kolinud Eir Pedersen, kõrgklassi perest pärit endine keskkriminaalpolitsei uurija, kellel on probleeme nii iseenda kui ka narkomaanist noorema õega. Talle sekundeerib kohalik kriminaalkomissar Sanna Berling, kes peale mehe ja poja surma meenutab pigem alkohoolikust kodutut kui oma tööd hästi tundvat politseinikku. Hoolimata mõlemat uurijat saatvatest isiklikest probleemidest ja ängist osutuvad nad ootamatult toimivaks naiskonnaks, kellel taustajõududeks hulk heatasemelisi ja mõistmist täis kolleege ülemusest patoloogini.

Kui «Surmapattu» võtta kui ladusat krimilugemist, siis on tegemist põneva ja hoogsalt kulgeva looga, kus selgepiiriliselt joonistuvad välja head ja pahad. Grundil õnnestub lugejat korduvalt eksiteele viia ning romaani lõpplahendus pakub üllatusmomendi. Nordic noir’i tüüpi romaanile omaselt leiab sellest keerulisi suhteid, ohtralt jõhkrat vägivalda, hingelist rõhutust ning ühiskonna valukohti.

Detaile ja vihjeid nautiva krimisõbra jaoks on aga tegemist suuremat sorti segadusega, sest kõike on lihtsalt liiga palju ja pinnapealselt, samas näib autoril olevat eeldus, et lugejal on olemas kindel teadmistepagas. Kokku on kuhjatud kristlikust õpetusest pärit seitse surmapattu, viited filmis «Taxi Driver» (1976) Jodie Fosteri mängitud tegelaskujule, Luuka evangeelium, John Miltoni eepiline poeem «Kaotatud paradiis» ning veel palju muudki.