Serafima ja Bogdan: teatrimammut võsa vahel

«Serafima+Bogdan». Vahur Afanasjevi romaani teatriversioon Peipsiveerel. Pildil Ilo-Ann Saarepera ja Priit Loog  Foto: Gabriela Urm

Tänavune teatrisuvi on olnud külluslik: publiku ette on paisatud piisavalt lavastusi, et põhimõtteliselt saaks kas või iga õhtu veeta uues maanurgas ja uuel etendusel. Ent mõistagi ei ole uuslavastuste rohkus teatrimaailmas alati kõige parem näitaja, nõnda ka sedapuhku. Külluse hulka mahub nii mõnigi pelk rahateenimisprojekt, nii mõnigi kunstiväärtuseta ajaviitetükk, mille vaatamine tekitab lihtsalt tülpimust. Tartu Uue Teatri põhjalikult komponeeritud «Serafima+Bogdan» mõjub aga nende kõrval kui sõõm värsket õhku.

Vahur Afanasjevi romaani ainetel sündinud lavastus sai kõigepealt küpseda päris kaua omas mahlas, töö kestis mitu aastat. Oma sõnutsi jõudis lavastaja-dramaturg Ivar Põllu dramatiseeringugi mitu korda uuesti kirjutada, enne kui sobiva variandi leidis. Ka võimalikke etenduspaiku käidi koos Afanasjeviga kaemas juba kolm aastat tagasi, tollal küll lootuses jõuda publiku ette 2020. aasta suvel. Esietendusega tuli siiski oodata tänavuse juulini.

Näib, et pikale veninud protsessist oli lavastusele tegelikult kasu. Komplekssed ideed jõudsid loojate peas küllalt kristalliseeruda, et need ka selgelt lavale panna: valminud teos on kompleksne ja eeposlik, täis sidemeid Peipsiveere kultuuriga ja seoseid ajaloosündmustega, kuid mitte kaootiline. Seejuures käis Põllu Afanasjevi kirjutatud alusromaaniga üsna vabalt ümber, loobudes lõpuks raamatus näpuga järje ajamisest ning luues enam-vähem iseseisva näidendi. Ehkki tegelasi ja tegevusi jäi seetõttu vähemaks, on «Serafima+Bogdani» näol endiselt tegu tõelise mammutlavastusega.