Balti manufaktuuris esietendub teatriühenduse Misanzen lavastus «Sitsi silentium»

Balti manufaktuuris esietendub teatriühenduse Misanzen lavastus «Sitsi silentium». Foto: Eliisa Vellama

Laupäeval, 14. augustil kell 20 esietendub Balti manufaktuuris kohaspetsiifiliste ja visuaalsete lavalugude traditsiooniga teatriühenduse Misanzen suvelavastus «Sitsi silentium», mis taaselustab peatselt muutuvas kultuuripärandis mastaapse Sitsi kangavabriku mälu. Laval astuvad üles Silva Pijon, Piret Krumm, Rauno Kaibiainen ja Andres Roosileht. Lisaks teevad kaasa 15 teatri- ja tantsutaustaga noort näitlejat. Lavastuse autor-lavastaja on Helen Rekkor, dramaturg Mihkel Seeder (VAT Teater), kostüümikunstnik Maarja Pabunen, lavakunstnik Laura Kõiv, koreograaf Kristjan Rohioja, helilooja ja helikujundaja Villem Rootalu, videokunstnik Sander Põldsaar ja valguskunstnik Priidu Adlas. Etendused toimuvad 14., 15., 19., 20., 21., 25., 26., 27. ja 28. augustil algusega kell 20 Balti manufaktuuris (Manufaktuuri tänav, Tallinn).

Avalikkusele on hästi teada Kreenholmi vabriku kirju ajalugu. Vähem aga teatakse, et säärase riik riigis tunnetuse kogemiseks pole vaja pealinnast lahkuda, sest Põhja-Tallinnas paikneb siiani Sitsi kvartal, meenutamaks kunagist võimsat Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise vabrikut, mille mastaapsus ja värvikas minevik ei jää oma Narva õele kuidagimoodi alla.

«Selle unustatud tööstushiiglase kõhuõõnsustesse sisenemisel sai hetkega selgeks, et nii mastaapne ruum väärib ainuüksi temale pühendatud lavastust ja nii hakkaski idanema idee jutustada lugu Sitsi vabrikust; seda enam, et Misanzeni käekiri on alati olnud seotud nii kohaspetsiifika kui ka ühel või teisel viisil mineviku mõtestamisega – pärimuslood vaheldumas ajaloolisest ainesest inspiratsiooni ammutavate lavalugudega. Ajaloolistesse dokumentidesse ja artiklitesse süvenedes hakkas hargnema hämmastav narratiiv, mille rõhutamiseks võimaldasime koos dramaturg Mihkel Seederiga endale veidi nn poeetilist luba, et vabrikut ja selle asunikke puudutavat sümfooniat ühtseks tervikuks punuda. Kui senini on teatriühendus Misanzeni loo jutustamise põhimõtted tõukunud suuresti visuaalsetest vahenditest, siis seekord on sama olulisel kohal ka sõnakunst, ehkki oma põhimõtetele truuks jäädes arendame ka edasi endale omast poeetilis-visuaalset teatrikeelt,» avab lavastaja Helen Rekkor lavastuse sünni tagamaid.

Dramaturg Mihkel Seeder: «Minusuguse uue aja humanitaari jaoks on üsna keeruline ette kujutada, kuidas oli töötada vabrikus sada aastat tagasi. Sitsi manufaktuurihoonesse sisenedes aga tabas mind hetkega võimas tunne – see oli midagi aukartuse ja õõva vahepealset. See tunne lükkas kohe tunnetuse paika. Hakkasin tajuma, mida tähendab olla osa säärasest hiiglaslikust masinavärgist, kuuluda selle lärmaka katedraali kogudusse. Ja seda enam vaimustusin, et jutustame oma mastaapset lugu just seal, kus see kord ka aset leidis – otse Kalamaja külje all, paljude tallinlaste poolt unustatud vabrikukompleksis, millest õhkab mastaapsust, vaatemängulisust ja draamat.»

Teatriühendus Misanzen loodi 2015. aastal noorte teatritegijate poolt eesmärgiga tuua lavale koosloomemeetodil loodud lavastusi ning arendada ja populariseerida visuaalteatrižanrit Eestis. Teatriühendus tegi lavadebüüdi 2015. aasta juulikuus Viinistu Kunstimuuseumis, kus toodi «Viinistu teatriõhtu» ühisnimetaja all lavale Eesti esimene täispikk varjuteatrilavastus «Üle vee» (Salme Reegi nimelise teatripreemia nominatsioon) ja kohaspetsiifiline algupärand «Laineid lausudes». Lisaks lavastused «Süüria rahvalood» (etenduskunstide ühisauhinna nominatsioon), «Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu» (Ants Lauteri nimeline lavastajapreemia) ja «Sõsara sõrmeluud» (sõnalavastuse originaalmuusika laureaat), mis on kõik saanud sooja vastuvõtu nii publikult kui kriitikutelt.