Valge joon Eestimaa kohale

Jaan Kaplinski Foto: Sille Annuk / Tartu Postimees

Eestil on põhjust leinaks. Sinnapoole head ja kurja on läinud üks tema kõigi aegade suurimaid luuletajaid Jaan Kaplinski. Aga Eestil on põhjust ka tänuks, et talle võrokesest prantsuse filoloogi Nora Raudsepa ja poola keeleteadlase Jerzy Kaplinski abielust sündis poeg, kellest kujunes 1960. aastatel üks oma põlvkonna võimsamaid intellektuaale.

Kui 2016. aastal pälvis Jaan Kaplinski Eesti riigilt elutööpreemia, siis kirjutati selle esildises: «Kaplinski on mõtleja, kes pole kartnud vastuolu valitseva arvamusega ning ta on alati seisnud inimlikkuse ja loodusläheduse eest. Jaan Kaplinski on mänginud Eesti elus samasugust rolli nagu Voltaire, Lev Tolstoi, Jean-Paul Sartre või Jürgen Habermas oma ühiskonnas.»

Kui sõnum Jaan Kaplinski lahkumisest, mille peatne võimalikkus, teades teda tabanud haiguse pöördumatusest, rippus juba õhus; kui teade tema surmast minuni jõudis, siis esimene valus-ängistav tunne – aga eks iga kolleegi, põlvkonnakaaslase, sõbra või lähedase inimese surmasõnum lõikab meisse vikati sähvatusena – sarnanes sellega, millest jutustab oma eleegias «Paani surm» Jaan Kaplinski üks õpetajatest, Ain Kaalep.