Oo, armastus, sa oled diskursustest armutuim!

Lühiooperi «Ööbik ja üliõpilane» esmaettekanne Vanemuise kontserdimajas. Ööbiku rollis Elina Nechayeva. Foto: Ekraanitõmmis

Tartu on ooperilinn, siin pole küsimustki. Viimase viie aasta jooksul esietendunud viiest algupärasest eesti uuest ooperist kolm – Märt-Matis Lille «Tulleminek», Alo Põldmäe «Emajõe ööbikud» ning Tiit Kikase «Ööbik ja üliõpilane» – tulid välja meie ülikoolilinnas ning pealegi kolme eri teatri ja festivali egiidi all. Tegelikult võiks see arv olla koguni kuuest neli, ent Ardo Ran Varrese ooperi «Põrgupõhja uus Vanapagan» esietendus, mis pidi toimuma Vanemuises juba mullu kevadel, on sestpeale koroonakarantiini tõttu vähemalt kolm korda edasi lükatud ja jõuab praeguste plaanide järgi kätte alles aasta pärast mais.

Alates 2016. aastast on Tartus ühtlasi toimunud ühepäevane minifestival nimega Ooperisümbioos, mis võtnud oma missiooniks ooperi viimise laiadesse massidesse. Selle ülla eesmärgi nimel on klassikalisi ooperiteoseid festivali tarbeks valminud lavastustes lühendatud, dramaturgiliselt tuunitud, meelelahutuslikku vormi valatud ja osaliselt sõnateatri keelde vahendatud. (Teatrisõbrad, kelles selline lähenemine huvi tekitab, võivad vastavate ettekannete salvestisi otsida Youtube’ist.)

Tänavu oli Ooperisümbioosi kavas esimest korda uus, algupärane ja igati terviklik teos: Tiit Kikase «Ööbik ja üliõpilane», mida esitati teisipäeva õhtul Vanemuise kontserdisaalis täissaalile kui kommunistlikku hüvet – täiesti tasuta. Mispeale tahaks muidugi rõõmust fanfaare puhuda. Sest ooper elab, areneb ja käib ajaga kaasas eelkõige läbi uute ning ajastuvääriliste teoste. Minu arvepidamise järgi on «Ööbik ja üliõpilane» esimene (ja kardetavasti viimane) tänavu esmaettekandele tulnud eesti ooper.

Nagu iga ooperina väljareklaamitud teose esmaettekandel snoobide ja teatriloolaste seltskonnas halvaks tavaks, sunnib ka «Ööbik ja üliõpilane» enda puhul paranoiliselt küsima: kas või kuivõrd on tegelikult tegu ooperiga? Sest pole saladus, et ehkki muusikal tundub žanrina laiematele publikuhulkadele nii dramaturgiliselt, muusikaliselt kui ka lavastuslikult ligipääsetavam ja seeditavam ning müüb seega paremini, on ooperil millegipärast justkui rohkem prestiiži, kuna see näib täiskasvanulikum, kannab endas kõrgkultuuri äraspidist glamuuri. Mistap soovivad paljud heliloojad vastavat sissekannet oma loomingulisele teenistuslehele. Ma ei tea ühtegi ooperit, mida oleks välja reklaamitud muusikalina, operetina vms, küll aga kümneid muusikale, kantaate, laulumänge, lauludega draamasid jm, mida on tegijate endi poolt esitletud kui oopereid.

Mingit jäika kriteeriumi või kriteeriumide kogumit nende žanrite teaduslikult rangeks ja täpseks eristamiseks mõistagi ei ole ega tule. Ning iseäranis vanamoodsalt kitsarinnaline oleks püüda neid kehtestada ajastul, kus kõlavad järjest valjemini nõudmised loobuda inimeste puhul vahet tegemast bioloogilistel sugudel. Mööngem, et arusaam sellest, mis on ooper ja mis mitte, on suhteliselt tinglik ja subjektiivne. Minu jaoks, kes ma oma maitse piiratuses operetti ja muusikali eriti ei armasta, ehkki austan ja imetlen, peitub ooperi ainuomane loomus ja võlu eelkõige tema orkestrikõlas ning vokaalesteetikas (mis on läbi sajandite mõistagi orgaaniliselt muutunud ning muutuvad loodetavasti ka edaspidi).

Tiit Kikase «Ööbik ja üliõpilane» jääb nende kriteeriumide järgi minu jaoks kuhugi muusikali ja ooperi vahepeale, olles oma valdavas valsirütmilisuses nii helikeelelt kui ka tundetoonilt ühtlasi kõrvahakkavalt operetlik. Teose magusakõlalises orkestrisaates valitseb sümfoonilise mõtlemise asemel levimuusikast laenatud stilistika: rõhumine tantsulistele rütmidele ja lihtsatele meloodiatele. Tartu publiku peal töötasid need valikud laitmatult – iga numbrit saatis esmaettekandel teenitult maruline aplaus.