Võidab see, kes võtab vähem südamesse?

Ühtepidi on Françoise Sagan justkui klassikaline romantik ning hea tahtmise korral võib enamikku tema teostest stereotüüpseteks naistekateks tembeldada. Kuid teisalt on ta täiesti küps 20. sajandi modernist, kes peegeldab oma teostes moodsa linnainimese maailmapilti ja eluvalikuid ning neist tingitud peaaegu paratamatut võõrandumist. Foto: Erakogu

Meie neljast aastaajast on suvi kõige erilisem, sest ta on kõige põgusam ja kõige kapriissem. Ta võib sootuks saabumata jääda, saata enda asemel demoversiooni sügisest. Või mööduda kui vihmasadu, mida ei märka need, kes on parasjagu toas ning hoiavad aknad kinni ja kardinad ees. Seega tuleb suveks valmis olla, et teda mitte maha magada, et teda mitte valesti tarbida, et ta ei mööduks nagu põgus vihmasadu teispool etteunustatud kardinaid.

Suure suvesõltlasena olen ikka omaette arutlenud, milline on ideaalne suvekirjandus – raamat, millega koos veeta puhkust; lektüür, mida doseerida koos päikese ning pikkade ja valgete ööde ja päevadega. Ja olen jõudnud järeldusele, et suveraamat peaks olema nagu kaunis ja kirglik üheöösuhe kauges kuurordis: meelierutav, fantaasiaid virgutav, mõõdukalt eksootiline, väljapeetult põgus ning kergelt melanhoolse järelmaitsega.

Meenub, et näitleja ja lavastaja Andrus Vaarik rääkis kunagi kuskil intervjuus, et loeb iga suvi oma Pärnumaa rannalähedases maakodus uuesti üle Iris Murdochi romaani «Meri, meri». See on hea ja huvitav, aga samas üsna nõudlik valik: tülikas kaasas tassida; ja kui aeglaselt lugeda, siis läheb kaanest kaaneni jõudmiseks kogu suvepuhkus.

Kui ma oleksin kuulus näitleja ja lavastaja ning keegi küsiks minult intervjuu käigus, millise autori teoseid meeldib mulle suvel iseäranis lugeda, siis vastaksin mälestuste magususest kergelt unelevaks muutunud häälel, silmad naudingu järelmaitsest poolpilukil, et selleks on prantsuse kirjanik Françoise Sagan (1935–2004), kelle kergelt küünilise käega kirjutatud melodramaatiliste romaanide devalveerumatuks vooruseks on meisterliku stiili ja köitva sisu kõrval ühtlasi nende suhteline lühidus.

Tema debüütteos, 1954. aastal ilmunud «Bonjour Tristesse», on ilmselt maailma kõigi aegade parim teismelise kirjutatud romaan. Sagan oli seda lõpetades kõigest 18-aastane. Eesti keelde on teos tõlgitud koguni kaks korda: 1960. aastal pealkirjaga «Tervitan sind, kurbus» (mis on otsetõlkeline ja seega täpne), ning 1995. aastal pealkirjaga «Kurbus kummaline tunne» (mis tundub mulle natuke liiga kujundlik ja otsapidi koguni moraalselt tõlgitsev). «Bonjour Tristesse» on ideaalne suveromaan, mida on ohtlik lugeda ajal, kui kliima pole ümberringi parasjagu piisavalt suvine. Sest siis võib muutuda kurvaks valedel põhjustel.

Suvi, nagu Sagan seda oma esikteoses ühe armuviisnurga dekoratsioonina kujutab, on täiesti vastupandamatu ning ühtlasi kujutlusvõimet piitsutav. Peaaegu kuni selleni, et neilt kirjaridadelt õhkub tajutavat päikesesoojust ning lehti keerates võib lugeja niiskeks tõmbuvate sõrmede vahele sattuda Vahemere Lõuna-Prantsusmaa randadelt pärinevat kuldset liivatolmu. Päike, kuumus, meri ja kuurort muutuvad otsapidi romaani kõrvaltegelasteks, teost kannab õnnelik rammestus suvest, sensuaalsusest, noorusest, jõudeelust, kokteilipidude glamuurist ning armastusest (või siis sellest, mida keegi tegelastest satub selleks parasjagu pidavat).

Nii «Tervitan sind, kurbuse» – nagu ka Sagani järjekorras teise teose «Eriline naeratus» (1956) – minajutustajaks on kaunis ja kergemeelne, aga kergelt varablaseerunud Pariisi tüdruk. «Mul on valged hambad ja must süda,» ütleb ta enese kohta romaanis «Eriline naeratus». Need on iselaadsed kujunemisromaanid kutsikamoraaliga noortest naistest, kellele meeldib mehi kannatama panna.