Eestlased on kuulapsed, mitte päikeserüblikud

1987-1994 aastal toimus Eestis rida sündmusi, mis ei ole mitte lihtsalt ajalugu vaid mille mälestamine on kujunenud eestlasi ja Eesti riiki konstitueerivateks rituaalideks. Peaaegu kõiki neid rahvakogunemisi, protestiaktsioone ja suurüritusi on saatnud isamaalised laulud, alates fosforiidisõjast, Hirvepargi miitingutest, muinsuskaitse päevadest, «klassikalistest» öölaulupidudest 1988. a juunis, Eestimaa laulust sama aasta sügisel kuni juba riiklikult iseseisva Eesti rõõmupeoni Vene vägede lõpliku lahkumise tähistamiseks.

ETV riigitelevisioonina on tänuväärselt võtnud seda suurt aega tähistada, milleks on 20. august, kui taasiseseisvumise päev, mis ongi kindlasti kõige sobivam aeg. Öölaulupidusid on peale nende originaalide toimumist uuesti korraldatud korduvalt, kuid mitte nii suurejooneliselt kui nüüd. 30 aasta jooksul oleme ilmselt igatsenud millegi sellise kordumist, mis praeguste keskealiste põlvkonda hingepõhjani liigutas, et tahta neid tundeid ise uuesti läbi elada ning luua selleks võimalused ka neile, kes on vabas Eestis sündinud ja üles kasvanud. Öölaulupeod on kujunemas eestluse üheks hingeliseks nurgakiviks ning need pikad ühislaulmise õhtud on meile kui loitsud vabaduse kinnituseks ja rahvuslikuks armulauaks, kus kõigil on oma osa anda ja saada.